13. päev - Austria, Itaalia, Saksamaa

Sellel hommikul ei osanud veel arvatagi, mis me kõik õhtuks oleme korda saatnud :-) Sankt-Johann (üks paljudest sellenimelistest küladest) asus meie tänase esimese vaatamisväärsuse lähedal. Nimelt oli plaanis vaatama minna Liechtensteinsklammi kuru ja koske. Kuna peatusime sealsamas lähedal, siis jõudsime kohale täpselt avamise ajaks ja olime sisuliselt ühed esimestest, kes „objektile” said sellel päeval. Liechtensteinsklamm on vapustav looduslik vaatamisväärsus ning tänu vürst Liechtensteinile (kes üle 100 aasta tagasi plekkis kinni puust jalgraja ehituse) on seda võimalik päris pikalt nautida. Jalgtee lookleb mööda kuru seina ühes küljes sadade meetrite (ca 300m) kõrgune kaljusein ja teiselpool kõrvulukustavat müra tekitav mägedest alla tormav Grossarli jõgi. Vahepeal oli jalgtee lausa läbi kalju raiutud, selleks, et jõuda lõpus asuva koseni –jõgi kukub 300m kõrguselt kuru põhja. Tõesti, väga vinge koht. Kes sinna kanti satub, soovitan läbi astuda.
Siit sõitsime edasi kõrgalpide poole ja soov oli minna Grossglockneri Kõrgalpiteele. Kuna ilm oli pilvine ja udune, siis tee alguses mõtlesime, et kas üsna krõbe teemaks tasub ennast ikka ära (äkki ei näegi midagi), aga siiski otsustasime minna. Algus oli masendav tõus-tõus-tõus ja mida kõrgemale, seda väiksemaks nähtavus muutus. Kusagil 1,8-2 km peal olime täiesti pilve sees ja nähtavus vaid mõned meetrid. Mõtteainet oli – kehv nähtavus, märg tee, järsk tõus, langev temperatuur ja suverehvid. Pealt kahe kildi hakkas tee ääres ka juba lund nägema ning kraasiklaas näitas ühel hetkel 0 kraadi (tuletan meelde tegemist oli jätkuvalt augustikuuga). Autoga minnes oli kõige kõrgemaks kohaks 2504 m (pilt)! Igatahes kui üle mäeharja sai, siis hakkas nähtavus kiirelt paranema ja ühel hetkel laiusidki meie võimsad vaated ümbruskonna mägedel, alpiaasadele ja sealsetele püsielanikele (lambad, lehmad jne). Päris pull oli – kõrgemates kohtades olid aasad enamuses lume all, kuid igal rohelisel platsil, mis lume alt välja paistis oli väga rikkalik taimestik (sh lilled) ja reeglina mõni loom seda nosimas. Aga peab veel korra ütlema – vaated olid võimsad. Igalpool ümberringi üle 3 km kõrgused mäed, rohelised aasad, mägijõed jne. Mäestiku keskel oli taevas ilma ühegi pilveta ja päike siras nii mis hirmus. Sai käidud liustiku vaatamas (Franz Joseph) ning märgatud sai ka koopaoravaid (murmeltiere), mis on ümbruskonna sümboliks. Põhiaeg läks siiski vaadete nautimise peale. Huuh, lahe!
Kui kõrgalpidest alla kobisime, siis hakkasime otsima teed Salzburgi poole. Tagasi seda teedpidi ei viitsinud sõita. Kordamine võib olla küll tarkuse hõimlane, kuid selle üsna igav hõimlane. Pärast mõningast seiklemist jäi meile järsku silma silt, millele oli märgitud mingi kohanimi ja selle taga sulgudes I-täht. Haarasime oma kaardi ja avastasime – tõepoolest – Itaalia on lähedal. Kuna oli selline varajane pärastlõuna, siis tuli mõte, et läheme Itaaliasse sööma ning oma möödundaastast pulmareisi meenutama. Mõeldud-tehtud. Pärast tunniajast mägedes üles-alla logistamist (vahemaa samas vaid 40 km) olimegi Saapamaal. Esimeses trattorias tegime väikesed cannellonid ja lasagne ning nautisime ilusat sooja ilma (ahjaa – siinpool mägesid paistis päike ja oli ca +25C - vt ka pilti). Pärast lõunasööki sõitsime Austriasse tagasi ja hakkasime kulgema Salzburgi suunas. Kuna kõige otsem tee läks läbi Saksamaa (seal lähevad teed vastavalt mägede paigutusele, mitte vastavalt riigipiirile), siis külastasime sellel päeval juba kolmandat riiki. Saksa-Austria riigipiir on loomulikult ainult silt tee ääres, isegi sellist kohta polnud, kus võiks kinni pidada. Kuna ilm keeras jälle vihmale, siis ei hakanudki Salzburgi punnitama. Jäime hoopis ühte unisesse Baieri väikelinna - Bad Reichenhall - pidama. Toa leidmine oli isegi veidi aeganõudev (hoolimata ilmast oli ju ikkagi puhkuste tippaeg), kuid mitte ületamatu. Saime toa ühes vanaaegses härraste villas – puutrepp naksus, laed olid üle 3 m kõrged, igalpool lühtrid, antiikmööbel. No ikka täisvärk. Õhtul läksime veel linnapeale sööma ning ühes ehedas bierkelleris sai joodud Weissbieri ning söödud sauerkrauti mit bratwurst. Ja õlu oli üllatuslikult odav (vist mingi 1,5 EUR) ning ülihää. Pärast mõnda õllet tundsime, et väsimus ületas õlle headuse ning läksime pansioni tagasi. Väga elamusterohke päev oli.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga mõnus jutt. Sain siit abi oma referaadi kirjutamiseks. Aitäh!

Anonüümne ütles ...

mida ma otsin, aitah