Pärast hommikusööki valmistasime end ette selle päeva põhiürituseks – väikeseks mägimatkaks. Meie hotell asus mõnesaja meetri kaugusel ühe matkaraja alguspunktist, seega logistilisi probleeme ei tekkinud. Jook ja fotokas seljakotti ning panime ajama. Matkaraja alguspunktis tuleb osta pilet, kuid selle hind on tühine (vist mingi 20-30 EEK). Matkarada ise osutus väga vaheldusrikkaks ja mõnusaks. Raja raskusaste oli keskmine – ronimisvarustust vaja ei lähe, kuid ees ootas nii mõnigi järsk tõus ja mööda kaljuseina üles ronimine (mööda raudredelit). Algas kõik üsna rahulikult mööda kuivanud jõesängi jalutamise ja üsna tagasihoidliku tõusuga. Siis läks tõus üha järsemaks ja ühel hetkel olime kaljusena juures, kust ainsaks võimaluseks edasi minemiseks oli rauast redel. 
No me siis ronimisegi, kõrval langemas väike koseke. Ja siis jälle tõus ja siis jälle redel jne… See kõrval jooksev mägijõgi/ kosk oli oma jääkülma veega lausa õnnistus. Jahutustehnika oli selline, et müts vette ja siis pähe, mõikas päris hästi. Sai kuuma käes veidigi jahutust. Ligikaudu 1-1,5 tunniga jõudsime raja lõppu (ja selle mäetippu välja), veidi väsinud kuid ülimalt rahul. Väga vinge matk oli. Alla saamiseks oli 2 varianti – sama teed pidi tagasi või siis tooliliftiga Mlnyky küla teise otsa, järve äärde. Kuna meile ei meeldi end korrata, siis valisime toolilfti variandi. Nii me siis sõitsimegi pool tunnikest – tooliga, ca 3 meetri kõrgusel maapinnast künkast alla-künkast üles-künkast alla-künkast… Viimane tõus oli eriti järsk ja pikk ning kui mäeharjale jõudsime avanes fantastiline pilt
(vt pilti ;)) alla orule, järvele ning ümber- kaudsetele mägedele. Alla jõudes asusime teele oma hotelli poole – nagu sai mainitud viis toolilift küla teise otsa. Vahemaa oli ca 3 kilti ja aega läks tund. Autoga tulime sinna lifti lõpp-punkti tagasi, kuna järv oli väga ahvatlev ujumiseks ja rand sobis täiesti ka niisama lebotamiseks. Mõne aja pärast sõitsime edasi ja võtsime suuna Demänovska Jaškyna jääkoopa suunas. Jääkoobas oli väga lahe ning mõnusalt jahe (huuu, riim). Kohati tekkis isegi hirm et temperatuuri järsk vahe (+34°C pealt 0°C peale) võib tervisele hakata, aga kõik läks õnneks. Jääkoobas iseenesest oli vinge ja kontrasti lisas just väline kuumus. Olime eelnevalt mitmetes koobastes käinud, kuid mitte sellises, kus olid suured jääsambad, sisemised liustikud ning mäesisesed jäämäed (mis siiski ei olnud suuremad kui välimised nagu Svejkis). Pärast läksime kuhugi suusakeskusesse sööma ja õnnestus proovida igatsugu põnevaid kohalikke toite. Portsud olid hiiglasuured ning kui järg jõudis magustoidu kätte, siis toodi lauale kummalegi neli, keskmise õunasuurust, pirukat (ingl k oli Dumplings). Need oli rasva sees küpsetatud pirukad, mis olid üle valatud tuhksuhkru ja mooniseemne puruga. Väga head olid, aga kõht oli juba kuradima täis. Mina vist suutsin 3 sisse pigistada, naine 1. Moraal: hoolimata sellest, et hinnad on madalad ei ole mõtet kuumal suvepäeval kolmekäigulist lõunat teha. Edasi läks sõit Popradi suunas ning siis Spiši kindlusesse. Tegemist on pindalalt ühe Euroopa suurima kindlusega ning on kindlasti külastamist väärt. Valged müürid künka otsas hakkasid juba kaugelt paistma ning see oli tõsiselt muljetavaldav ehitis. 
Enamus kindlusest on küll üsna kehvas olukorras kuid torni tipust paistab kogu ümbruskond justkui peo peal. Kindluses sai vibu lasta, sepiseid osta ja muud põnevat ette võtta, seega kui viitsimist on, siis võib Spišis tunde veeta ja mitte igavust tunda. Ronisime sealt lõpuks alla, siis veel poest läbi ning ööseks jõudsime Ungarisse. Pikali keerasime piirilähedases teeäärses hotellis, kus 5000 forinti (300 EEK) eest sai toa, kus magada kannatas, kuid see oli ka kõik. Õhtu oli hiline ja otsima ei viitsind rohkem hakata. Praktilise märkusena mainin ära, et nii Slovakkias, Ungaris, Austrias kui ka Tšehhis ostsin autole ka kiirteekleepsu kuna osad lõigud sai kiirtee peal sõidetud. Need väga kallid pole ja väidetavalt neid ka stabiilselt kontrollitakse.
No me siis ronimisegi, kõrval langemas väike koseke. Ja siis jälle tõus ja siis jälle redel jne… See kõrval jooksev mägijõgi/ kosk oli oma jääkülma veega lausa õnnistus. Jahutustehnika oli selline, et müts vette ja siis pähe, mõikas päris hästi. Sai kuuma käes veidigi jahutust. Ligikaudu 1-1,5 tunniga jõudsime raja lõppu (ja selle mäetippu välja), veidi väsinud kuid ülimalt rahul. Väga vinge matk oli. Alla saamiseks oli 2 varianti – sama teed pidi tagasi või siis tooliliftiga Mlnyky küla teise otsa, järve äärde. Kuna meile ei meeldi end korrata, siis valisime toolilfti variandi. Nii me siis sõitsimegi pool tunnikest – tooliga, ca 3 meetri kõrgusel maapinnast künkast alla-künkast üles-künkast alla-künkast… Viimane tõus oli eriti järsk ja pikk ning kui mäeharjale jõudsime avanes fantastiline pilt
(vt pilti ;)) alla orule, järvele ning ümber- kaudsetele mägedele. Alla jõudes asusime teele oma hotelli poole – nagu sai mainitud viis toolilift küla teise otsa. Vahemaa oli ca 3 kilti ja aega läks tund. Autoga tulime sinna lifti lõpp-punkti tagasi, kuna järv oli väga ahvatlev ujumiseks ja rand sobis täiesti ka niisama lebotamiseks. Mõne aja pärast sõitsime edasi ja võtsime suuna Demänovska Jaškyna jääkoopa suunas. Jääkoobas oli väga lahe ning mõnusalt jahe (huuu, riim). Kohati tekkis isegi hirm et temperatuuri järsk vahe (+34°C pealt 0°C peale) võib tervisele hakata, aga kõik läks õnneks. Jääkoobas iseenesest oli vinge ja kontrasti lisas just väline kuumus. Olime eelnevalt mitmetes koobastes käinud, kuid mitte sellises, kus olid suured jääsambad, sisemised liustikud ning mäesisesed jäämäed (mis siiski ei olnud suuremad kui välimised nagu Svejkis). Pärast läksime kuhugi suusakeskusesse sööma ja õnnestus proovida igatsugu põnevaid kohalikke toite. Portsud olid hiiglasuured ning kui järg jõudis magustoidu kätte, siis toodi lauale kummalegi neli, keskmise õunasuurust, pirukat (ingl k oli Dumplings). Need oli rasva sees küpsetatud pirukad, mis olid üle valatud tuhksuhkru ja mooniseemne puruga. Väga head olid, aga kõht oli juba kuradima täis. Mina vist suutsin 3 sisse pigistada, naine 1. Moraal: hoolimata sellest, et hinnad on madalad ei ole mõtet kuumal suvepäeval kolmekäigulist lõunat teha. Edasi läks sõit Popradi suunas ning siis Spiši kindlusesse. Tegemist on pindalalt ühe Euroopa suurima kindlusega ning on kindlasti külastamist väärt. Valged müürid künka otsas hakkasid juba kaugelt paistma ning see oli tõsiselt muljetavaldav ehitis. 
Enamus kindlusest on küll üsna kehvas olukorras kuid torni tipust paistab kogu ümbruskond justkui peo peal. Kindluses sai vibu lasta, sepiseid osta ja muud põnevat ette võtta, seega kui viitsimist on, siis võib Spišis tunde veeta ja mitte igavust tunda. Ronisime sealt lõpuks alla, siis veel poest läbi ning ööseks jõudsime Ungarisse. Pikali keerasime piirilähedases teeäärses hotellis, kus 5000 forinti (300 EEK) eest sai toa, kus magada kannatas, kuid see oli ka kõik. Õhtu oli hiline ja otsima ei viitsind rohkem hakata. Praktilise märkusena mainin ära, et nii Slovakkias, Ungaris, Austrias kui ka Tšehhis ostsin autole ka kiirteekleepsu kuna osad lõigud sai kiirtee peal sõidetud. Need väga kallid pole ja väidetavalt neid ka stabiilselt kontrollitakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar