Hommikusööki nosides ja kaarti lugedes avastasime, et olime liiga rutakalt Krakowist välja sõitnud. Selle päeva eesmärk – Wieliczka soolakaevandus – oli kohe linna külje all (ida pool) ja me olime sõitnud lõuna poole. No ots ringi ja pool tunnikest sõitu ning olimegi kohal. Kaevandus oli mõnus pelgupaik väljas kuumava päikese eest, sest asus sügaval maa all. Kaevandusse saamiseks tuleb mööda puidust treppe laskuda üle 60 meetri ning sügavaim koht, mis turistidele avatud üle 135 m sügavusel. Giidid on seal head (vähemalt see kutt oli, kes meil asja vedas) ning vaatamist ning imestamist kõvasti. Igatahes julgen soovitada. 
Loomulikult oli sealt võimalik kaasa osta igast soolast kama (nt lampe, kujusid, niisama soola- kamakaid jne) mitte- soolase hinnaga. Pildil nähtavas saalis on muide kõik seinad, põrand, trepid, laternad ja ka skulptuurid soolast. Tagasi maapinnale muide toob selline lift, mis klaustrofoobidel ja nõrganärvilistel kutsub arvatavasti esile väikese infarkti :).
Edasi aga läks meie reis ikka lõuna poole, suunaks Zakopane mägiküla. Küla asemel leidsime eest aga hoopis üsna suure turistide poolt ülerahvastatud linnakese, mistõttu väga pikalt seal ei peatunud. Kolasime lihtsalt veidi ringi, imetlesime kohalikku ja üsna omapärast arhitektuuri (väga detailirohked palkmajad - vt ka pilti)
ning siis võtsime suuna linnast välja. Lähedal asuvad külakesed olid palju rahulikuma atmo- sfääriga. Eks see ole inimtüübis kinni. Tean, et paljudele just Zakopane seetõttu meeldibki - mägedes, palju meelelahutsukohti ja palju rahvast. Mingil hetkel ületasime Slovakkia piiri ja tiirutasime Tatrates niisama ringi. Muide piiri ületasime mingis sellises kohas, mida meie kaardil polnudki (mingi väike külavahetee). Piirivalvur lösutas oma putka ees tooli peal, meie saabudes ajas end vastumeelselt püsti, kontrollis tuima näoga passide olemasolu (mitte sisu ega auto tehnilist passi) ning olimegi Slovakkias. Avastasime, et Slovakkia on meeletult odav koht, etteruttavalt öeldes, et kõige odavam maa kogu reisi jooksul. Odav olid nii toit kui kange alkohol (nii poes kui söögikohas), odavad olid ka muud teenused (nt turismiobjektide sissepääsud, parkimine jne). Põhjuseks vast see, et L-Euroopa turist ei ole veel seda maad enese jaoks avastanud (vähemalt mitte suve mõttes) ja see väljendus ka suhteliselt tagasihoidlikes ööbimiskohtade arvus. Ööbimiseks valisime Orava linnakese, mis asus Orava kindluse jalamil. Linnakeses oli 1 hotell ja paar B&B-d ning hotellis olime vist sisuliselt ainsad külastajad. Muide Orava kindlus on selle piirkonna tähtsaim vaatamisväärsus, oli kõrghooaeg ja turiste lihtsalt polnud. 
Ja probleem ei saanud olla ka hinnas – kahene tuba (kuus dušširuumi ja muude hüvedega) maksis Eesti rahas ligikaudu 4 koidulat. Kummaline, väga kummaline. Aga see oli meie jaoks igati positiivne, ideaalne koht puhkamiseks. Õhtul sai veel ringi kolatud, kuna Orava asub mägede keskel ja jõe ääres, seega väga kena koht. Olen tähele pannud, et selliste turistide poolt populaarsete kohtade läheduses ööbimine on üsna mõistlik tegevus, siis saab kohaga tutvuda ajal, mil turiste on vähe. Hilja õhtul ja vara hommikul. Sisuliselt oli kogu Orava õhtul meie päralt, muud rahvast praktiliselt ei liikunud :-)
Loomulikult oli sealt võimalik kaasa osta igast soolast kama (nt lampe, kujusid, niisama soola- kamakaid jne) mitte- soolase hinnaga. Pildil nähtavas saalis on muide kõik seinad, põrand, trepid, laternad ja ka skulptuurid soolast. Tagasi maapinnale muide toob selline lift, mis klaustrofoobidel ja nõrganärvilistel kutsub arvatavasti esile väikese infarkti :).Edasi aga läks meie reis ikka lõuna poole, suunaks Zakopane mägiküla. Küla asemel leidsime eest aga hoopis üsna suure turistide poolt ülerahvastatud linnakese, mistõttu väga pikalt seal ei peatunud. Kolasime lihtsalt veidi ringi, imetlesime kohalikku ja üsna omapärast arhitektuuri (väga detailirohked palkmajad - vt ka pilti)
ning siis võtsime suuna linnast välja. Lähedal asuvad külakesed olid palju rahulikuma atmo- sfääriga. Eks see ole inimtüübis kinni. Tean, et paljudele just Zakopane seetõttu meeldibki - mägedes, palju meelelahutsukohti ja palju rahvast. Mingil hetkel ületasime Slovakkia piiri ja tiirutasime Tatrates niisama ringi. Muide piiri ületasime mingis sellises kohas, mida meie kaardil polnudki (mingi väike külavahetee). Piirivalvur lösutas oma putka ees tooli peal, meie saabudes ajas end vastumeelselt püsti, kontrollis tuima näoga passide olemasolu (mitte sisu ega auto tehnilist passi) ning olimegi Slovakkias. Avastasime, et Slovakkia on meeletult odav koht, etteruttavalt öeldes, et kõige odavam maa kogu reisi jooksul. Odav olid nii toit kui kange alkohol (nii poes kui söögikohas), odavad olid ka muud teenused (nt turismiobjektide sissepääsud, parkimine jne). Põhjuseks vast see, et L-Euroopa turist ei ole veel seda maad enese jaoks avastanud (vähemalt mitte suve mõttes) ja see väljendus ka suhteliselt tagasihoidlikes ööbimiskohtade arvus. Ööbimiseks valisime Orava linnakese, mis asus Orava kindluse jalamil. Linnakeses oli 1 hotell ja paar B&B-d ning hotellis olime vist sisuliselt ainsad külastajad. Muide Orava kindlus on selle piirkonna tähtsaim vaatamisväärsus, oli kõrghooaeg ja turiste lihtsalt polnud. 
Ja probleem ei saanud olla ka hinnas – kahene tuba (kuus dušširuumi ja muude hüvedega) maksis Eesti rahas ligikaudu 4 koidulat. Kummaline, väga kummaline. Aga see oli meie jaoks igati positiivne, ideaalne koht puhkamiseks. Õhtul sai veel ringi kolatud, kuna Orava asub mägede keskel ja jõe ääres, seega väga kena koht. Olen tähele pannud, et selliste turistide poolt populaarsete kohtade läheduses ööbimine on üsna mõistlik tegevus, siis saab kohaga tutvuda ajal, mil turiste on vähe. Hilja õhtul ja vara hommikul. Sisuliselt oli kogu Orava õhtul meie päralt, muud rahvast praktiliselt ei liikunud :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar