Proloog ehk esileht

Teeks omaltpoolt ka väikese (kokkuvõttes ikkagi päris pika) ülevaate Kesk-Euroopa ringreisist, mis sai 2006. aasta juuli lõpus-augusti alguses ette võetud. Kuigi reisikirju sama kandi kohta on juba ka Eesti keeles tehtud mitmeid, siis võib-olla väikesed variatsioonid siiski esinevad ja kellelgi on põnev/kasulik lugeda. Minu jaoks oli see esimene pikem autoreis (st Eestist autoga minema ja päev otsa sõitu, et reisi n-ö alguspunkti jõuda), eelnevalt on olnud alati lennuk+rendiauto või laev+auto tripid. Seega kogemus mõnevõrra uus. Plaan oli selline – Eesti-Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Ungari- Austria-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti – ja aega ligikaudu 3 nädalat. Reisijaid oli 2 – autor ja tema abikaasa.
Mis välja tuli, sellest siis nüüd järgnevalt (paremal menüüst saab reisupäevasid valida), kaardi peal näeb marsruuti siin.

1. päev - Eesti, Läti, Leedu, Poola

Väljasõit varakult Eesti suvepealinnast ja suund Iklasse. Pärast piiri hakkasid kardetult kohe teetööd. Kahetsusväärselt läks nende tõttu ennem Riiat oluliselt kauem, kui arvasin, ning tänu Riia lähedal toimunud suurele liiklusõnnetusele (auto oli teepeal ära põlend) võttis Läti pealinnast möödasaamine väga kaua aega. Teetööde osas ajas plaani paigast ära see fooride süsteem. Kõigepealt foor, siis paar kilti teetöid ja siis jälle foor ning niimoodi oli ca 15 foori järjest. Ja "roheline laine" tuli piiri suunas, seega minnes pidi seisma iga foori taga (kuigi liiklust praktiliselt polnud). Riiast Leedu piirini läksime läbi Jelgava, vältides osasid teetöid. Leedu teed olid see-eest lust ja lillepidu – väga hea asfalt, linnadest läbi ei lähe. Super. Miks kurat meil nii ei osata ehitada??? Igatahes lendas tee kiirelt ning pealelõunal olimegi Poolas. Piiriületus läks minutiga, kuigi rekkade saba oli päris mitu kilti. Neist võis õnneks mööda sõita. Poolas võtsime väikese eine (oli mingi rekkajuhtide söömapaik, kuid toit maitses hea) ja siis suuna Varssavi poole. Mälestus kunagisest kooliaegsest bussireisist Saksamaale (läbi Poola) ja ka trip.ee-s loetud jutud Poola teedest ja nendel liikuvatest imesõidukitest (härjavankrid ja roostetavad rekkad) tekitasid valmisoleku nr 1. Aga asi polnud üldse hull, vastupidi, täitsa lahe oli. Rekkamehi oli, kuid need olid viisakad ja tõmbasid teeserva poole (seal on teedel see 1,5 raja süsteem) ja mööda sai hästi. Loodus oli üsna ilus ning teetöid suhteliselt vähe. Ainsaks mureks on loomulikult see, et vahemaad on nii pagana suured ja Poola teed on ehitatud põhimõttel "tutvu poolakate ja nende küladega". See tähendab seda, et piirist pealinna mingit sellist teed ei läinud, mida võiks nimetada suureks teeks. Aga õnneks polnud meil kuhugi kiiret, uurisime kaarte, väänasime keelt (no kohanimedest nt Przasnysz, Mscichy, Zbrzeznica jne) ja nii läkski, et 9 paiku olime Poola pealinnas, hotelli leidsime ilma mingi otsimiseta. Sõitsime kesklinnast läbi Krakowi maantee peale ja keerasime äärelinnas sildi “Hotel →” peale sisse ja saime mõnusa toakese kõigi vajalike atribuutidega. Väike väsimus oli peal, kuid polnudki nii hull kui algselt arvasin. Ja ajavahega võitsime ka ühe tunni. Suur sõidupäev oligi läbi. Pildil siis Varssavi äärelinnas asuv hotell "Korona."

2. päev - Poola

Siin tuligi esimene muudatus reisikavas. Nimelt otsustasime, et ei viitsi minna Varssaviga lähemalt tutvuma. Linn oli üsna suur metropol ja õhtul läbi sõites ei tundunud eriti atraktiivne kesklinna autole parkimiskohta otsima tulla. Pealegi olid mõned linnapäevad nii või naa plaanitud, seega tühja sest Varssavist. Kunagi teine kord. Niisiis liuglesime rahulikus tempos Krakowi suunal, esmane eesmärk oli Oswiecimi/Auschwitzi laagri külastamine (tean, suht karm algus puhkusele). Kesk ja Lõuna Poola olid looduslikult üsna kaunid – maa muutus pidevalt mägisemaks, suured põllud, väikesed külad. Tuli tõesti selline “Poola tunne”. Heas mõttes. Ja mingid teelõigud kvalifitseerusid juba kiirteeks (kuigi ainult mõned), seega tunne oli päris hea. Elust-olust kah – poes ja restoranis sai hakkama vene ja kätemärkide ühendkeele abil. Täiesti omaette närvikõdi on menüüst tellida toite, millest sa aru ei saa (et kas on praetud sealiha või hoopis varblase marineeritud maks), kuid teenindaja kinnitab, et see on kohalik spetsialiteet. Nii Poolas kui ka teistes riikides sattusime AINULT väga maitsvate ja omapäraste toitude otsa. Soovitan teistelgi proovida seda meetodit. Auschwitzi jõudsime pärastlõunal ja külastasime laagrit KL Auschwitz I (Konzentrationslager Auschwitz I). Birkenausse ei hakanud minema, kuigi see kordades suurem. Pean ausalt ütlema, et see oli üks masendavamaid kohti, kus käinud olen. Kõik need barakid (koos sadade hukatute piltidega), äravõetud isiklike esemete kuhilad, piina- kambrid, gaasi- kamber ja kogu see laagri üldine aura oli rusuv. Aju veidi tõrkus, et kuidas see kõik oli võimalik, aga oli. Väike infolaks kah – väidetavalt hukkus kolmes Auschwitzi surmalaagris kokku 1,3-1,5 inimest. Ehk siis samapalju kui Eestis inimesi, täiesti kujuteldamatu. Suurem osa olid nendest juudid, kuid palju oli ka mustlasi, ungarlasi, poolakaid, tsehhe jne. Seega kui olid tumedama nahavärviga või rääkisid slaavi keelt, siis 1940.-tel Kesk-Euroopas sul väga tore elada polnud.
Aga edasi ei olnud enam nii masendav. Võtsime suuna Krakowi poole ja loodus oli keskmise eestlase jaoks juba üsna mägine. Sõitsime ka mööda väikesi teekesi, seega nauding oli nagu Võrumaal sõites (ainult asfalt ja järsumad langused). Paremal käel paistsid juba Tatrad. Ahjaa, olen unustanud mainimata ühe väga tähtsa asja – tapvalt palav oli (33-34 kraadi). Auto kliimaseade päästis siiski päeva, aga ringi vantsida oli üsna kurnav. Õhtupoolikul jõudsimegi Krakowisse. Patseerisime vanalinnas, tegime väikest shoppingut, nautisime peaväljakul toimuvaid show’sid ning olesklesime niisama. Krakowi vanalinn on vaatamist väärt. Pimeduse piiril võtsime auto ja sõitsime linnast välja. Ööbisime tee ääres mingis suvalises hotellis.

3.päev - Poola, Slovakkia

Hommikusööki nosides ja kaarti lugedes avastasime, et olime liiga rutakalt Krakowist välja sõitnud. Selle päeva eesmärk – Wieliczka soolakaevandus – oli kohe linna külje all (ida pool) ja me olime sõitnud lõuna poole. No ots ringi ja pool tunnikest sõitu ning olimegi kohal. Kaevandus oli mõnus pelgupaik väljas kuumava päikese eest, sest asus sügaval maa all. Kaevandusse saamiseks tuleb mööda puidust treppe laskuda üle 60 meetri ning sügavaim koht, mis turistidele avatud üle 135 m sügavusel. Giidid on seal head (vähemalt see kutt oli, kes meil asja vedas) ning vaatamist ning imestamist kõvasti. Igatahes julgen soovitada. Loomulikult oli sealt võimalik kaasa osta igast soolast kama (nt lampe, kujusid, niisama soola- kamakaid jne) mitte- soolase hinnaga. Pildil nähtavas saalis on muide kõik seinad, põrand, trepid, laternad ja ka skulptuurid soolast. Tagasi maapinnale muide toob selline lift, mis klaustrofoobidel ja nõrganärvilistel kutsub arvatavasti esile väikese infarkti :).
Edasi aga läks meie reis ikka lõuna poole, suunaks Zakopane mägiküla. Küla asemel leidsime eest aga hoopis üsna suure turistide poolt ülerahvastatud linnakese, mistõttu väga pikalt seal ei peatunud. Kolasime lihtsalt veidi ringi, imetlesime kohalikku ja üsna omapärast arhitektuuri (väga detailirohked palkmajad - vt ka pilti) ning siis võtsime suuna linnast välja. Lähedal asuvad külakesed olid palju rahulikuma atmo- sfääriga. Eks see ole inimtüübis kinni. Tean, et paljudele just Zakopane seetõttu meeldibki - mägedes, palju meelelahutsukohti ja palju rahvast. Mingil hetkel ületasime Slovakkia piiri ja tiirutasime Tatrates niisama ringi. Muide piiri ületasime mingis sellises kohas, mida meie kaardil polnudki (mingi väike külavahetee). Piirivalvur lösutas oma putka ees tooli peal, meie saabudes ajas end vastumeelselt püsti, kontrollis tuima näoga passide olemasolu (mitte sisu ega auto tehnilist passi) ning olimegi Slovakkias. Avastasime, et Slovakkia on meeletult odav koht, etteruttavalt öeldes, et kõige odavam maa kogu reisi jooksul. Odav olid nii toit kui kange alkohol (nii poes kui söögikohas), odavad olid ka muud teenused (nt turismiobjektide sissepääsud, parkimine jne). Põhjuseks vast see, et L-Euroopa turist ei ole veel seda maad enese jaoks avastanud (vähemalt mitte suve mõttes) ja see väljendus ka suhteliselt tagasihoidlikes ööbimiskohtade arvus. Ööbimiseks valisime Orava linnakese, mis asus Orava kindluse jalamil. Linnakeses oli 1 hotell ja paar B&B-d ning hotellis olime vist sisuliselt ainsad külastajad. Muide Orava kindlus on selle piirkonna tähtsaim vaatamisväärsus, oli kõrghooaeg ja turiste lihtsalt polnud. Ja probleem ei saanud olla ka hinnas – kahene tuba (kuus dušširuumi ja muude hüvedega) maksis Eesti rahas ligikaudu 4 koidulat. Kummaline, väga kummaline. Aga see oli meie jaoks igati positiivne, ideaalne koht puhkamiseks. Õhtul sai veel ringi kolatud, kuna Orava asub mägede keskel ja jõe ääres, seega väga kena koht. Olen tähele pannud, et selliste turistide poolt populaarsete kohtade läheduses ööbimine on üsna mõistlik tegevus, siis saab kohaga tutvuda ajal, mil turiste on vähe. Hilja õhtul ja vara hommikul. Sisuliselt oli kogu Orava õhtul meie päralt, muud rahvast praktiliselt ei liikunud :-)

4. päev - Slovakkia

Niisiis Orava kindlus. Pärast hommikusööki turnisime kohe kindluse värava taha ja saime sisse selle päeva esimese grupiga. Kahjuks olid ekskursioonid ainult slovaki keeles, seega osa infost läks kõrvust mööda. Osa sellepärast, et siseruumides olid igalpool ingliisikeelsed tekstid kaasalugemiseks. Kindlus oli võimas ja väga suurte kõrguste vahedega (sissepääsu ja kõrgeima torni tipu vahe oli minu andmetel üle 100m). Aga päris hea ülevaate sai slovakkide kunagisest elus-olust (mis oli muide tugevate Ungari mõjudega) ning Orava piirkonna ajaloost. See koht on kindlasti külastamist väärt, kuigi kuuma ilmaga on see paras katsumus. Õnneks oli tuur normaalses tempos (arvestas ka vanurite ja laste tempoga), seega väga hulluks ära ei kiskunud. Ma olen üsna kindel, et Orava on saanud nime kah sellest, et ükskõik kuhu lähed, siis peab ronima (ei ole ju võimalik, et see nimi POLE eesti keelest tulnud :)). Kui „maa peale” tagasi jõudsime, looklesid piletikassa ees pikad järjekorrad, seega soovitan minna võimalikult hommikul. Tegelikult selleks päevaks mingeid teisi vaatamisväärsuseid ei jagunudki. Välja arvatud muidugi Slovakkia loodus. Liuglesime vaikselt mägiteedel, käisime ühes väga mudase kaldaga, kuid mõnusalt jaheda veega mägijärves ujumas, võtsime päikest ja olesklesime niisama. Kui mööda serpentiine rahulikult sõita ja kinni pidada (et vaateid nautida) ja sõita ja kinni pidada, siis läheb päev üsna kiirelt. Õhtuks jõudsime Slovénskij Raj rahvusparki, kus pärast pisukest otsimist leidsime hotelli külakesest Mlnyky – Biele Vody. Täiesti tuttuus hotell (hoovis pandi alles kiva maha) ja väga normaalse hinnaga. See oli üks parimaid hotelle, kus reisi jooksul olime (toas oli nt lameekraan telkur, mis ida-Euroopa turistiklassi hotelli kohta on väike ime). Alumisel pildil on vaade Kõrg-Tatratele.

5. päev - Slovakkia, Ungari

Pärast hommikusööki valmistasime end ette selle päeva põhiürituseks – väikeseks mägimatkaks. Meie hotell asus mõnesaja meetri kaugusel ühe matkaraja alguspunktist, seega logistilisi probleeme ei tekkinud. Jook ja fotokas seljakotti ning panime ajama. Matkaraja alguspunktis tuleb osta pilet, kuid selle hind on tühine (vist mingi 20-30 EEK). Matkarada ise osutus väga vaheldusrikkaks ja mõnusaks. Raja raskusaste oli keskmine – ronimisvarustust vaja ei lähe, kuid ees ootas nii mõnigi järsk tõus ja mööda kaljuseina üles ronimine (mööda raudredelit). Algas kõik üsna rahulikult mööda kuivanud jõesängi jalutamise ja üsna tagasihoidliku tõusuga. Siis läks tõus üha järsemaks ja ühel hetkel olime kaljusena juures, kust ainsaks võimaluseks edasi minemiseks oli rauast redel. No me siis ronimisegi, kõrval langemas väike koseke. Ja siis jälle tõus ja siis jälle redel jne… See kõrval jooksev mägijõgi/ kosk oli oma jääkülma veega lausa õnnistus. Jahutustehnika oli selline, et müts vette ja siis pähe, mõikas päris hästi. Sai kuuma käes veidigi jahutust. Ligikaudu 1-1,5 tunniga jõudsime raja lõppu (ja selle mäetippu välja), veidi väsinud kuid ülimalt rahul. Väga vinge matk oli. Alla saamiseks oli 2 varianti – sama teed pidi tagasi või siis tooliliftiga Mlnyky küla teise otsa, järve äärde. Kuna meile ei meeldi end korrata, siis valisime toolilfti variandi. Nii me siis sõitsimegi pool tunnikest – tooliga, ca 3 meetri kõrgusel maapinnast künkast alla-künkast üles-künkast alla-künkast… Viimane tõus oli eriti järsk ja pikk ning kui mäeharjale jõudsime avanes fantastiline pilt (vt pilti ;)) alla orule, järvele ning ümber- kaudsetele mägedele. Alla jõudes asusime teele oma hotelli poole – nagu sai mainitud viis toolilift küla teise otsa. Vahemaa oli ca 3 kilti ja aega läks tund. Autoga tulime sinna lifti lõpp-punkti tagasi, kuna järv oli väga ahvatlev ujumiseks ja rand sobis täiesti ka niisama lebotamiseks. Mõne aja pärast sõitsime edasi ja võtsime suuna Demänovska Jaškyna jääkoopa suunas. Jääkoobas oli väga lahe ning mõnusalt jahe (huuu, riim). Kohati tekkis isegi hirm et temperatuuri järsk vahe (+34°C pealt 0°C peale) võib tervisele hakata, aga kõik läks õnneks. Jääkoobas iseenesest oli vinge ja kontrasti lisas just väline kuumus. Olime eelnevalt mitmetes koobastes käinud, kuid mitte sellises, kus olid suured jääsambad, sisemised liustikud ning mäesisesed jäämäed (mis siiski ei olnud suuremad kui välimised nagu Svejkis). Pärast läksime kuhugi suusakeskusesse sööma ja õnnestus proovida igatsugu põnevaid kohalikke toite. Portsud olid hiiglasuured ning kui järg jõudis magustoidu kätte, siis toodi lauale kummalegi neli, keskmise õunasuurust, pirukat (ingl k oli Dumplings). Need oli rasva sees küpsetatud pirukad, mis olid üle valatud tuhksuhkru ja mooniseemne puruga. Väga head olid, aga kõht oli juba kuradima täis. Mina vist suutsin 3 sisse pigistada, naine 1. Moraal: hoolimata sellest, et hinnad on madalad ei ole mõtet kuumal suvepäeval kolmekäigulist lõunat teha. Edasi läks sõit Popradi suunas ning siis Spiši kindlusesse. Tegemist on pindalalt ühe Euroopa suurima kindlusega ning on kindlasti külastamist väärt. Valged müürid künka otsas hakkasid juba kaugelt paistma ning see oli tõsiselt muljetavaldav ehitis. Enamus kindlusest on küll üsna kehvas olukorras kuid torni tipust paistab kogu ümbruskond justkui peo peal. Kindluses sai vibu lasta, sepiseid osta ja muud põnevat ette võtta, seega kui viitsimist on, siis võib Spišis tunde veeta ja mitte igavust tunda. Ronisime sealt lõpuks alla, siis veel poest läbi ning ööseks jõudsime Ungarisse. Pikali keerasime piirilähedases teeäärses hotellis, kus 5000 forinti (300 EEK) eest sai toa, kus magada kannatas, kuid see oli ka kõik. Õhtu oli hiline ja otsima ei viitsind rohkem hakata. Praktilise märkusena mainin ära, et nii Slovakkias, Ungaris, Austrias kui ka Tšehhis ostsin autole ka kiirteekleepsu kuna osad lõigud sai kiirtee peal sõidetud. Need väga kallid pole ja väidetavalt neid ka stabiilselt kontrollitakse.

6. päev - Ungari

Niisiis madjarite maa. Esimese asjana võtsime suuna Bükk’i Rahvuspargi suunas. Tegemist oli Ungari ühe mägisema osaga, muidu on maa üsna sile ja Eestile sarnane. Bükki rahvuspark asuski päris mägedes ja kujutas endast erinevaid metsamassiive (peamiselt pöök), kus oli lugematu hulk matkaradasid. Kuna me just eelmisel päeval olime turnimas käinud, siis ei hakanud ennast sellel päeval kordama. Pealegi oli tegemist pigem järskude tõusudega parkmetsaga, seega ei olnud see ka nii ahvatlev. Väikest elevust tekitas meil seal fakt, et sõitsime ca veerand tundi ühe Eesti numbriga auto ja mikrobussi järel. Bükkist on leitud ka väga vanu arheoloogilisi leide – kiviaegseid odaotsi, luid ja lõkkeasemeid. Väidetavalt elasid kunagi selles kandis kannibalid. Urr, karmid hõimuvelled meil. Edasi minnes sõitsime läbi Egerist (kunagi loetud raamat „Egeri tähed” tuli väga häguselt meelde), kuid sealseid vaatamisväärsusi (kindlus, minarett) ei hakanud vaatama minema. Põhjus selles, et selle päeva eesmärk oli Visegradi kindlus ning 2 kindlust päevas oleks liigne jooksmine. Selle asemel looklesime Egeri lähedal asuvate viinamarja põldude vahel, kauplesime kohaliku vanamammi käest kilo virsikuid välja ning nautisime ilusat ilma. Ilus ilm aga tõmbus pärastlõunal koomale ja ennem Visegradi saime ühe sahmaka äikesevihma. Muide ida poolt Visegradile lähenedes on Doonau ületame üsna suur probleem, sest sildasid lihtsalt pole. Jõest saime üle praamiga. Visegrad on kunagine Ungari kuningate residents, asudes nn Doonau Käänu juures, kõrgel mäe otsas. Pildil siis selle Käänu (sõjaliselt strateegiline paik) algus. Üsna turistide- rohke koht nii kindluse pärast kui ka kindluses jalamil asuva populaarse suvituskoha pärast. Kindlus ise oli huvitav ning ingliisikeelsed seletused heitsid üsna head valgust madjaritemaa rojaliteedi ajaloole. Ja vaated kindluse tipust olid vägevad ning kindluse ümbruse suveniiriputkad olid mõistlikud kohad nänni varumiseks. Kui sealt lahkusime oli juba hiline pärastlõuna ja viimane aeg kehakinnitamiseks. Poolel teel Visegradi ja Budapesti vahel läksime esimesse ettejuhtunud pererestorani ning tellisime ainuvõimaliku – guljašši(supi). Selle maitset meenutades hakkavad ka praegu süljenäärmed tööle, tõeliselt fantast roog. Lauale toodi see väikeste katelokkide sees (kordan - tegemist on supiga, mitte kastmega kartulite peal nagu meie söögikohtades). Koostises on erinevad köögiviljad (suured tükid), suured lihakamakad ja palju vürtse. Tõesti oli hää. Kõht täis suundusime Budapesti ning linna piiri ületades algas meeletu äikesetorm ja –vihm, nii et nähtavus oli praktiliselt nullilähedane. Tõeliselt meeldiv olukord tundmatusse suurlinna jõudmisel. NOT. Aga käiku läks tavaplaan – siltide järgi centrisse välja ning siis vaatab edasi. Kuna eelnevalt olin suuremate linnade kohta mingite talutavate hotellide tel.nr-d üles kirjutanud (pärast pikaajalist otsingut tripadvisoris), siis kulusid need üsna marjaks ära. Esimene kõne kohe näkkas – Hotel Medosz, Andrassy tänava vahetus läheduses. Hotell oli küll veidi väsinud ilmega, kuid 50EUR/öö kesklinnas tundus mõistlik hind. Tuba asus katusekorrusel ja vaatega sisehoovi, seega oli vaikne. Selleks ajaks oli vihm ka juba järgi jäänud, ebameeldiva üllatusena oli jätkuvalt kuum. Pärast tutvumist kohaliku toitlustus- ja kaubandusvõrgu pakkumistega tõmbasime päevale joone alla.

7. päev - Ungari

Leitsak on tagasi. Kuna on pühapäev, siis liiklus kesklinnas on üsna tagasihoidlik. Jalutame mööda Andrassyt Doonau ja kettsilla suunas ning naudime linna. Budapest on selline majesteetlik ja avar linn (eriti Pesti osa), mis meile mõlemale väga meeldis. Ei ole metsikuid turistidehorde (või siis need hajuvad suure linna tsentri peale nii hästi ära). Pesti poolel on laiad bulvarid, palju rohelust, uhke arhitektuur jne, meenutab veidi Pariisi (mis on autori absoluutne lemmikasum). Võtsime seda päeva alguses üsna rahulikult – lonkisime üle kettsilla teisele poole jõge ja võtsime suuna Gellerti mäe suunas. Kettsilla ühes otsas oli lastele üles pandud nukuteater, kuna pühapäeviti on kogu sild jalakäijate päralt. Kuulasin, mis ma kuulasin, kuid mina küll aru ei saa mis otsast on ungari keel meile suguluskeel. Kas ainult sellepärast, et kasutavada samu tähti? :) Kõlaliselt nagu ei noppinud mitte midagi välja. Aga see selleks. Kuna läksime Gellerti mäe jalamile mööda jõekallast, siis tuli kohale jõudes ette võtta suur ronimine. See ronimine oli üllatuslikult kurnav – väljas oli jälle ca 34 kraadi, tõus oli järsk ja ka üsna pikk. Allakirjutanu tõmbas see kulgemine ikka täiesti läbi, naine osutus oluliselt vastupidavamaks. Aga jälle, nagu tavaliselt, oli ronimine seda väärt. Gellerti mäe tipust avanes suurepärane vaade Budapesti kesklinnale ja Doonau jõele (pilt). Seda vaadet sai jõllitatud igast küljest. Turiste tõmbas ka puna- väelaste mälestus- märk mäe otsas, kuid meid mitte eriti. Eks meil on ka punavägede „kangelas- teod” paremini teada, kui keskmiselt L-Euroopa turistil. Muidugi ungarlaste jaoks olid punaväed alguses tõesti vabastajad, sest natsid nottisid seda rahvast üsna palju. Kahjuks „vabastajad” aga ei lahkunud riigist ning nii oli Ungaril sama saatus, mis Eestilgi (majanduse ja ärksa elanikkonna hävitamine). Mäe pealt alla kobides läksime korraks hotelli tagasi, kuna jalad olid juba üsna väsinud. Puhkasime, käisime söömas ja mõtlesime, et kasutame metrood ning läheme Doonau äärde tagasi. See oli viga. Budapestis on minu hinnangul kõige haigem metroo kasutamise kord. Pileti pead valideerima perrooni peal olevas aparaadis. Seal ei ole mingit väravat, millest läbimiseks pead pileti läbi laskma (nagu Londonis või Pariisis), samuti ei saanud seda teha rongis (nagu on see nt Roomas ja Stockholmis). Kuna meie ostsime pileti kassast ja rong tuli, siis jooksime suure tuhinaga nendest masinakestest lihtsalt mööda. Ja tulemus oligi käes 2*2500 forinti trahvi mingite nõmedate kontrollerimuttide käest selles peatuses, kus maha läksime. Üritasime vaielda ja meile sekundeerisid ka mingid saksa turistid (kes olid oma annetuse teinud eelmisel päeval), kuid tolku polnud muhvigi. Igaks juhuks forinti kurss kah, et trahvi suurusest kohkunud lugejat veidi maha rahustada – 1 EEK = ca 16,5 forinti. Kesklinna tagasi tulemise eesmärk oli väike shopping (sellel ajal olid riietepoes suured aled) ning tunnine laevasõit Doonaul. Päikeseloojang, laeval kõlanud Straussi muusika ning kallastel lahti rulluv linn oli kokkuvõttes hea kompott. Pildil Buda kindlus, kunagise Buda linna tekkepaik ja keskus. Õhtu lõpetasime hotelliga samal tänaval asunud vabaõhu söögikohas (neid oli seal palju), Ungari köögi hõrgutisi ning veinikeldri aardeid manustades. Huvitav tähelepanek ungarlaste kohta – pühapäeva õhtu tundub olevat selline aeg, kus maksimaalne hulk ühe perekonna generatsioone aetakse kokku ja minnakse koos välja sööma. Ka söögikohad on selleks valmistunud, sest 15-20 liikmelise mansa saabudes visatakse hops-hops mõned lauad kokku üheks lauaks ja pidusöök võib alata. Eestis sellist asja väga ei kohta.

8. päev - Ungari

Jätkuvalt Budapest. Võrreldes eelmise hommikuga on kõik muutunud, unisest pühapäevast on saanud tihe argipäev. Liiklusummikud, hommikul tööle kiirustav rahvas ja avatud kauplused. Nii hea, et endal puhkus oli ja ei pidanud kuhugi kiirustama. Me ei pidanud vajalikuks ka autot kasutada ja nii jalutasime jälle kettsilla juurde tagasi. Teiselpool silda (Buda poole peal) sõitsime Margiti nimelise tramm-sõidukiga ülesse Buda kindlusesse. See trammihakatis on pärit üle-eelmisest sajandist ning vahepeal on muutunud ainult see, et aurujõu asemel kasutatakse elektrijõudu. Säästab järsust kallalkust ülesronimise vaeva. Kindlusesse otseselt sisse ei läinud, kuid käisime Matyasi kirikus (kus hoitakse muuhulgas ka kroonijuveele) ning Kalameeste bastionil. Matyas on minu hinnangul selline kirik, mis on seest suurem kui väljast ja mille paks ajalookiht lihtsalt kutsub külastama. Seal on kroonitud kõik Ungari kunnid, küll on seda laastanud türklased ja ehitanud ümber mošeeks, loomulikult sai see kannatada ka II MS. Kalameeste bastion on sealsamas kiriku juures olev vaateplatvormide kompleks, kust avanevad hunnitud vaated Pesti poole peale. Sealt läksime uuesti hotelli tagasi, sest tekkis väike pettekujutelm, et fotokaga on mingi jamps. Kuna kasutan peegelkaamerat ja oman kaht objektiivi, siis nende vahetamisel võib kaamera sisemusse sattuda tolmu ja muud sodi. Käisime esimesest fotopoest läbi ja sealt lunastatud puhastuskitiga sai peegliosa ning ka vaateava ära puhastatud. Kuna tolmukübemed nendes kaameraosades pilti ei mõjuta, siis väike paanika (et väikesed tolmukübemed, mis vaateavast paistsid jäävad ka piltide peale) laabus. Pärastlõunal käisime veel linnaäärses kaubakeskus ning ostsime koju kaasa kohalikku kärakat ja muud nänni. Õhtupoole jõlkusime veel jõe kaldal, vaatasime välispidiselt ära Ungari kalleima hoone – Parlamendihoone – ning siis veel väike õhtusöök ja kotile ära. Üldmulje Budapestist oli super. Linn oli hoopis teistsugune kui ootasin ning üllatas iga kandi pealt, soovitan soojalt külastada.

9. päev - Ungari, Austria

Hommikul, pärast hommikusööki, säädsime siis ennast Budapestist minekule. Sihikul oli Ungari siseookean e siis Balatoni järv. Teatavasti kukkus meie selleaastane reis välja nii, et päris mere äärde ei saanudki. Aga sellepärast ei nuta üldse. Niisiis põrutasime Balatoni poole ja esimeseks sihiks oli Tihany külake, sügavale Balatoni järve sisse ulatuval poolsaarel. Tuli välja, et tegemist oli turistide poolt ülerahvastatud väikese kuurortkülaga. Seal sai veidi shopatud ja niisama ringi jalutatud. Kuna kuumus hakkas vaikselt ajudele, siis lõpetasime pulli ära ning sõitsime lõuna poole edasi ja järve äärde lebosse. Balaton on kohalikele kindlasti õnnistus, kuid vanale Pärnakale ja Lõuna-Eesti järvede vahelt tulnud abikaasale see nüüd mingit rabavat elamust ei pakkunud. Lihtsalt üks mudase põhjaga mõnus ujumiskoht. Kuna „mereranna” pikkus on piiratud, siis olid enamus ujumiskohtadest tasulised. Päevapilet aga oli mõistlikus suurusjärgus 20-30 EEK. Sai peesitatud, ujutud, niisama puhatud kohe mitu tunnikest. Pärast sai veel mõeldud, et kuidas ikkagi inimesed viitsivad kogu puhkuse niimoodi mööda saata (nt Sharm-el-Sheiki hotellide rajoonis). Niisama lebotades ja päikest võttes ju nüristub ära ja tegelikult ei puhka üldse välja. Aga eks see individuaalne värk muidugi.
Igatahes oli aeg sealmaal, et pidime madjarite maaga hakkama hüvasti jätma. Uurisime kaarti ja avastasime, et Viin (linn, mitte jook) on üsna lähedal. Nii läks meie teekond mööda külavaheteid piiri poole. Mingis suvalises linnakeses (ei üle küll ilus nii öelda, aga nime tõesti ei mäleta) käisime ka söömas ja ainukesel korral kogu reisi jooksul ei vaevunud me menüüd vaatamagi. Kui teenindaja tuli olid tellimuseks 2 guljašši. No tõesti on hea supp. Vahepeal olid ka muide ilmaolud muutunud – leitsak oli asendunud äiksevihma ja langeva temperatuuriga. Kohe inimese tunne tuli pärast rohkem kui nädalapikkust praadimist. Vihmase-uduse ilmaga ületasime Ungari-Austria piiri (kontrolliti vähem kui Eesti-Läti piiril muide) ning varsti olimegi Viinis. Pärast ca paaritunnist seiklemist leidsime ka hotelli, kuid kahjuks ainult üheks ööks. Aga vahet polnud, vähemalt saime toa. Mis seal salata, hinnatase oli oodatult eelnevatest kohtadest kõrgem, kuid ka tase oli teine – väga suur tuba ja voodi, autole koht parkimisgaraažis ning vannitoas oli vann! Kuna õhtu oli hiline, siis keerasime praktiliselt kohe põhku.

10. päev - Austria

Viin. Hommikul otsisime enesele uue hotelli ning õnneks läks aega ainult pool tunnikest, kuna kodus välja otsitud parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotellidest esimeses (Korotan) oli 1 tuba vaba. Auto pidi küll parkima hotellist eemale, maa-alusesse parklasse, kuid ega autot vaja polnudki. Korotan oli uus ja väga laheda interjööriga hotell. Tuba oli suur (hotellitoas oli suur voodi, diivan, lastevoodi) ning meie toa juurde käis veel ka suur terrass. Väga bueno, soovitan (kuigi terrass on seal ainult 2-l toal). Asjad tuppa veetud, auto ära pargitud, läksime linna avastama. Hotelli retseptsioonist soovitati meil osta trammide päevapilet ja see oli väga hää soovitus. Lähim trammipeatus oli hotelli juurest ümber nurga ja trammiga sai igale poole, kuhu meil plaan minna oli. Kesklinn (Raekoda) asus 5 mintsase sõidu kaugusel ning õhtuti koju sõites nt Ringstrasse kaugemast otsast (hotelli suhtes), oli trammis istumine tõeline mõnu (pärast päev otsa ringitrampimist). Aga kõigest järgemööda. Kuna ilm oli jälle ilus, kuid mitte enam nii kuum, siis patseerisime rahulikus tempos kesklinnas ringi ja nautisime keiserlikku arhitektuuri ja linnakujundust. Raekoda (pildil), Burgtheater, Volksgarten ja Hofburg on märksõnad. Volksgarteni rosaarium mitmesaja erineva roosiga ja ülihästi hooldatud iluaiaga on koht kust tasub läbi astuda. Hofburgis käisime vaatamas Sissi (ülipopulaarse keisrinna Elisabethi) eluruume, keiser Franz Josephi ametiruume ning kulla-hõbeda muuseumi. Kulda ja karda oli kõvasti, eriliselt sügava mulje jätsid meetrite pikkused kullatud „tablesetid”. Priiskamist oli tollel ajal ikka palju, aga eks Austria- Ungari keisririik oli kunagi Euroopas ikka tegija kah. Lõunapaiku käisime mingis väikeses pubis söömas ja saime oma ammu-ammu õpitud saksa keeles ja laheda austria-tirooli aktsendiga majapidajannaga suheldes isegi toidud ära tellitud. Pubi oli ise paras vaatamisväärsus. Rahvariietes teenindajad, mainitud matsakas majapidajanna (ohoo algriim), rahvamuusika, seintel üle-eelmist sajandivahetust meenutavad Viini postkaardid jne. Pärast käisime imetlesime veel Stephansdomi katedraali (väljastpoolt, torni ei viitsinud ronida), shoppasime veidi ja kõmpisimeme niisama linnas ringi. Rahvast oli küll palju, kuid linn on avar. Viin on ikka väga ilus, pole midagi öelda. Õhtu poole astusime läbi ka ühtedest väga paljudest pagariäridest ning lahke perenaine pani meie ostule (kohvi ja paar saiakest) veel ühe koogitüki pealekauba kaasa :-) Päris lahe. Lihtsalt niisama, heast südamest. Sellega tõmbasime oma esimesele Viinipäevale joone alla.

11. päev - Austria

Ikka Viin, Viin, Viin. Pärast hommikusööki panime jälle kesklinna poole ajama (ja jälle trammiga). Seekord jalutasime piki Ringstrasset. Austria parlamendihoone on nigu värskelt ehitatud Vana-Kreeka tempel (Ateena jt kujudega ja puha). Põhjus iseenesest muidugi lihtne – demo- kraatia ju pärit Vana Kreekast (Demos+ Kratos= Rahvavõim) ning selle tähistami- seks oli parlamendi- hoone ehitus samas stiilis üsnagi sümboolne. Edasi jalutades jäävad vasakut kätt suursugused Kunstimuuseumi ja Loodusloomuuseumi hooned. Need kuuluvad Hofburgi lossikompleksi alla ning on üksteise peegelpilt e siis kaks ühesugust hoonet, mida eraldab park. Kui jalad ära väsisid, siis hüppasime trammile ja sõitsime kesklinnast veidi eemale, Prateri kanti. Seal asub vana-vana lõbustuspark ja üks Viini sümbolitest – keiser Franz Josephi 50.-ks võimuloleku aastaks püstitatud ilmaratas Riesenrad. Tegime kah ühe tiiru, eriti lahe oleks vist seal õhtuti käia, kuna selle peal on võimalik õhtust süüa ja nautida Viini siluetti. Uudistasime veel igast atraktsioone, surusime plastmassist härjaga jõudu ja lõpuks, kui vihma sadama hakkas, suundusime kesklinna poole tagasi. Kuna kesklinnas oli eelmisel päeval juba üsna palju jalutatud ning ilm oli kehv, siis läksime kunstimuuseumisse (vt mõned read ülesse). Koos audiogiidiga sai üle vaadatud nii arheoloogiliste leidude (Egiptus, Pärsia, Vana-Kreeka jne), maalide (Rubens, Rembrandt, Dürer jne) kui ka müntide kollek- tsioon. Huvitav on see, et igas endast lugupidavas suuremas muuseumis Euroopas (nt Rooma, Pariis, London, Stockholm jne) on Egiptuse kollektsioon. Krt kust nad võtavad seda kama kõike? Igatahes audiogiidi (telefonilaadne aparaat) soovitan teistelgi kasutada, eriti huvitavad olid minu meelest kommentaarid maalide puhul. Ehk mis on pildi taust, alltekst ja juhiti tähelepanu ka detailidele ja nende tähendustele. Aeg lendas kiirelt ja sealt lahkusime alles vahetult ennem sulgemist. Siis veel väikesed sisseostud ja õhtusöök ning oligi selleks korraks Viiniga ühelpool. Oma keiserlikkuse ja rõhuvalt barokkstiilis arhitektuuriga on linn ääretult võluv. Isegi niisama sihitult kesklinnas ringi kõndides tunnetad seda aurat, mis linnal on (vähemalt mina tunnetasin). Kellele meeldivad ajalooga suurlinnad, siis Viini julgen küll soovitada. Ta on küll üsna kallis, kuid mitte kallim kui teised Euroopa metropolid. Samas on see oluliselt teistsugune kui London, Berliin või Pariis. Nagu ka linna hüüdlause ütleb - Wien erwartet Sie! (Viin ootab Sind!).

12. päev - Austria

Hommik. Vihma sajab. Alustame teed Salzburgi suunas. Viinist välja sõitsime mööda kiirteed, kuid mõne aja päras keerasime sellelt maha ja suundusime mägedesse. Kuna mägede vahel ei ole just alternatiivseid marsruute väga palju, siis sõitsimegi külast külla, mäest üles mäest alla. Vahepeal tuli kõva padukat, kuid seda ainult mõnda aega. Temperatuur oli langenud naeruväärselt madalale (13-16 kraadi) ning austerlased olid ise kah segaduses. Mis toimub – augustikuu ja väljas peab käima paksude riietega?? Ja teatavasti puhkab enamus Lääne- Euroopast just augustis ja massiliselt. Selge oli see, et lähiajal kusagil mägijärves enam ujuda ei saa ja päikest võtta samuti mitte. Arvestades seda, et eelmised poolteist nädalat oli metsik kuumus, siis selline ilma vaheldumine oli ikka üsna suur üllatus. Ja see ei tulnud mägedest – ka Ungari, Tsehhi ja Poola ilm oli selleks ajaks samasugune (Eestis aga lõõskas muide päike).
Niisiis mäest üles mäest alla. Hoolimata udusest ilmast (ca 12-ks oli suurem vihm läbi) oli elamus võimas. Metsik, mägine loodus, kohati mattunud pilvede sisse. Autosid tuli vastu vast 4-5 tükki tunnis, nigu oleks kuhugi tsivilisatsiooni äärealadele sattunud (kuigi olime Austria Alpides, turismi tipphooajal). Aga pean üle kordama – loodus oli VÕIMAS. Tihtipeale pidasime kinni ja vaatasime tee äärest kõrgustesse tungivaid kaljusid (metsaga kaetud), tee ääres looklevat kiiret mägijõge ja kohalike külade iseloomulikku arhitektuuri (alpimajakesed). Ja kuna oli tegemist kohaliku tähtsusega teega, siis oli tõusud võimsad (võrreldes näiteks Slovakkia või Itaalia mägedega) ja tunneleid üsna vähe. Auto pani ikka korralikult proovile. Loomulikult oleks selge ilmaga vaated olnud veelgi vägevamad, kuid selline udune ilm ja inimeste puudus tegi keskkonna isegi veidi müstiliseks.
Ja ega me sellel päeval muud ei teinudki kui sõitsime ja vahtisime. Vahepeal jalutasime ja vahtisime ja siis jälle sõitsime ja vahtisime. Õhtuks jõudsime Sankt-Johanni mägikülla kõrgalpides. Veidi otsimist ja leidsime ühele vanapaarikesele kuuluva pansioni (alpimajakeses), kus meil 50 öiro eest ulualust ja hommikul süüa pakuti. Jalutasime veel õhtul seal veits ringi ning kui tibutama hakkas, kobisime tuppa ära. Väga rahustav ja iisi päev oli.

13. päev - Austria, Itaalia, Saksamaa

Sellel hommikul ei osanud veel arvatagi, mis me kõik õhtuks oleme korda saatnud :-) Sankt-Johann (üks paljudest sellenimelistest küladest) asus meie tänase esimese vaatamisväärsuse lähedal. Nimelt oli plaanis vaatama minna Liechtensteinsklammi kuru ja koske. Kuna peatusime sealsamas lähedal, siis jõudsime kohale täpselt avamise ajaks ja olime sisuliselt ühed esimestest, kes „objektile” said sellel päeval. Liechtensteinsklamm on vapustav looduslik vaatamisväärsus ning tänu vürst Liechtensteinile (kes üle 100 aasta tagasi plekkis kinni puust jalgraja ehituse) on seda võimalik päris pikalt nautida. Jalgtee lookleb mööda kuru seina ühes küljes sadade meetrite (ca 300m) kõrgune kaljusein ja teiselpool kõrvulukustavat müra tekitav mägedest alla tormav Grossarli jõgi. Vahepeal oli jalgtee lausa läbi kalju raiutud, selleks, et jõuda lõpus asuva koseni –jõgi kukub 300m kõrguselt kuru põhja. Tõesti, väga vinge koht. Kes sinna kanti satub, soovitan läbi astuda.
Siit sõitsime edasi kõrgalpide poole ja soov oli minna Grossglockneri Kõrgalpiteele. Kuna ilm oli pilvine ja udune, siis tee alguses mõtlesime, et kas üsna krõbe teemaks tasub ennast ikka ära (äkki ei näegi midagi), aga siiski otsustasime minna. Algus oli masendav tõus-tõus-tõus ja mida kõrgemale, seda väiksemaks nähtavus muutus. Kusagil 1,8-2 km peal olime täiesti pilve sees ja nähtavus vaid mõned meetrid. Mõtteainet oli – kehv nähtavus, märg tee, järsk tõus, langev temperatuur ja suverehvid. Pealt kahe kildi hakkas tee ääres ka juba lund nägema ning kraasiklaas näitas ühel hetkel 0 kraadi (tuletan meelde tegemist oli jätkuvalt augustikuuga). Autoga minnes oli kõige kõrgemaks kohaks 2504 m (pilt)! Igatahes kui üle mäeharja sai, siis hakkas nähtavus kiirelt paranema ja ühel hetkel laiusidki meie võimsad vaated ümbruskonna mägedel, alpiaasadele ja sealsetele püsielanikele (lambad, lehmad jne). Päris pull oli – kõrgemates kohtades olid aasad enamuses lume all, kuid igal rohelisel platsil, mis lume alt välja paistis oli väga rikkalik taimestik (sh lilled) ja reeglina mõni loom seda nosimas. Aga peab veel korra ütlema – vaated olid võimsad. Igalpool ümberringi üle 3 km kõrgused mäed, rohelised aasad, mägijõed jne. Mäestiku keskel oli taevas ilma ühegi pilveta ja päike siras nii mis hirmus. Sai käidud liustiku vaatamas (Franz Joseph) ning märgatud sai ka koopaoravaid (murmeltiere), mis on ümbruskonna sümboliks. Põhiaeg läks siiski vaadete nautimise peale. Huuh, lahe!
Kui kõrgalpidest alla kobisime, siis hakkasime otsima teed Salzburgi poole. Tagasi seda teedpidi ei viitsinud sõita. Kordamine võib olla küll tarkuse hõimlane, kuid selle üsna igav hõimlane. Pärast mõningast seiklemist jäi meile järsku silma silt, millele oli märgitud mingi kohanimi ja selle taga sulgudes I-täht. Haarasime oma kaardi ja avastasime – tõepoolest – Itaalia on lähedal. Kuna oli selline varajane pärastlõuna, siis tuli mõte, et läheme Itaaliasse sööma ning oma möödundaastast pulmareisi meenutama. Mõeldud-tehtud. Pärast tunniajast mägedes üles-alla logistamist (vahemaa samas vaid 40 km) olimegi Saapamaal. Esimeses trattorias tegime väikesed cannellonid ja lasagne ning nautisime ilusat sooja ilma (ahjaa – siinpool mägesid paistis päike ja oli ca +25C - vt ka pilti). Pärast lõunasööki sõitsime Austriasse tagasi ja hakkasime kulgema Salzburgi suunas. Kuna kõige otsem tee läks läbi Saksamaa (seal lähevad teed vastavalt mägede paigutusele, mitte vastavalt riigipiirile), siis külastasime sellel päeval juba kolmandat riiki. Saksa-Austria riigipiir on loomulikult ainult silt tee ääres, isegi sellist kohta polnud, kus võiks kinni pidada. Kuna ilm keeras jälle vihmale, siis ei hakanudki Salzburgi punnitama. Jäime hoopis ühte unisesse Baieri väikelinna - Bad Reichenhall - pidama. Toa leidmine oli isegi veidi aeganõudev (hoolimata ilmast oli ju ikkagi puhkuste tippaeg), kuid mitte ületamatu. Saime toa ühes vanaaegses härraste villas – puutrepp naksus, laed olid üle 3 m kõrged, igalpool lühtrid, antiikmööbel. No ikka täisvärk. Õhtul läksime veel linnapeale sööma ning ühes ehedas bierkelleris sai joodud Weissbieri ning söödud sauerkrauti mit bratwurst. Ja õlu oli üllatuslikult odav (vist mingi 1,5 EUR) ning ülihää. Pärast mõnda õllet tundsime, et väsimus ületas õlle headuse ning läksime pansioni tagasi. Väga elamusterohke päev oli.

14. päev - Saksamaa, Tšehhi

On pühapäev ja oleme Saksamaal. Elu on justkui väljasurnud – kõik asutused, väikepoed, kaubakeskused, kioskid jne on suletud, inimesi praktiliselt ei liigu. Lahti olid vaid mõned üksikud bensiinijaamad. Isegi Lidl, Aldi jt odavakaubanduse ketti kuuluvad kauplused on kinni, täiesti masendav. Ahjaa lahtiolevatest bensukatest kirjutaks kah veel, kuna need olid täiesti omapärased. Kujutage ette tavalist Statoili bensukat oma kaupluse ja muu nänniga. Nüüd korrutage see poe pindala kahega ja sellele teisele poole asetage ainult õllekastid kümnete erinevate sortidega. Siis saate saksa bensujaama (vähemalt baieri oma). Väga vinge igastahes, eks tõsimeelsele baierlasele ongi vist põhiline see, et bier otsa ei saaks. Ning seda peab suurtes kogustes (see muidugi suhteline) saama osta ka siis, kui muu elu lakkab. Kuna ilm ei olnud oluliselt paranenud, siis otsustasime Salzburgi üldse mitte minna ja tegelikult ei läinud üldse Austriasse tagasi. Sõitsime läbi „maha jäetud” Saksamaa Tsehhi piiri suunas. Peatuse tegime Passau linnas, kust leidsime ühe koha (raudteejaam) kust oli võimalik osta postkaarte (traditsioon – igast riigist saadame koju kaardi), kuigi markidega oli raskem. Õnneks on „Deutsche Post” üles säädnud margiautomaadid ja lõpuks sealt ka margid kätte saime. Sööma olime sunnitud minema McDonadlsisse, kuna muud varianti lihtsalt ei leidnud.
Enivei, Passau lähedal ületasime ka Tsehhi piiri ning sellel piiril läks esimest korda pikemalt. Tsehhi piirivalvur uuris, et miks me siit üle piiri tuleme (et eestlasi pole tema veel näinud), kuhu läheme ja mida teeme. Uuris passi ja nägusid väga põhjalikult. Lõpuks ütlesin po russkii , et „jedem v Pragu i tagda damoi” ning see osutus kaalukeeleks. Anti passid tagasi ja sooviti head teed. Tere tulemast tagasi ida-Euroopasse. Ümbrus muutus kardinaalselt – kitsad ja kehvad teed, lagunenud majad, kaltsuturud ja… hästi palju lühikeste seelikutega „hääletajaid”. „Hääletajaid” võtsid peale saksa numbritega sõiduautod ja rekkamehed, mnjah… Masendav kant oli see Lääne-Tsehhi. Ega me sinna väga pikaks ajaks ei jäänudki, sõitsime läbi Ceske Budejovice suunas Švejki jälgi ajama. Aga mida me ei leidnud olid Švejki jäljed. Budejovice oli muidu selline suurlinn (lasnamäelaadsete eeslinnadega) ning suures plaanis pettumus. Suurimaks pettumuseks oli muidugi see, et kesklinnas ei leidnud ühtegi Eesti ühe loetuma raamatu peategelasele viitavat söögikohta, õllekat vms.
Švejki leidmata sõitsime ära Plženi. Pildil väike- linnakese Blatna kesk- aegsed kaitse- rajatised. Eelnevalt sai loomulikult ka poes käidud ja tasuta õlut hangitud. Ok, peaaegu tasuta. 4 EEK 0,5l kvaliteetõlle eest maksta tundus tasuta. Hotelli leidsime kiirelt ja see oli meie reisi ainus 4 tärni hotell. 4 tärni olid hotelliomanikud arvatavasti ise välja mõelnud, sisu poole pealt andis välja sellise 2-3 tärnise vahepealse. Aga vähemalt õhtu-ja hommikusöök olid hinna sees. Ega me sellel päeval midagi rohkemat ei teinudki. Jätkuvalt sadas.

15.päev - Tšehhi

Ajeee, ilus ilm jälle. Kraadiklaas näitas üle 20 kraadi ja päike paistis. 3,5-päevane vihmane reisiperiood oli läbi. Nii, Plžen. Miks me siia tulime? Kaunis ja vana vanalinn? Kahtlemata vana ja ilus, kuid ei. Kunstimuuseumid? Kuningaloss? Rahvuspark? Ei, ei ja veelkord ei. Vihje õigele vastusele annab linna saksakeelne nimi – Pilsen. Just nimelt, kuulus originaal-Pilsneri (Pilsner Urquell) tehas asub just Plženis. Sammud (tegelt rattad) just õlletehase poole hommikul suuna- simegi. Tehase territoorium oli ülisuur ning turistidele tehakse tootmise poole peale ka tuure. Ostsime piletid ära ning kuna inglise keelse tuurini olid mõned tunnid aega, siis tegelesime veidi shoppamisega. Ostsime hulga õllekannusid nii endale kui kingituseks ning esimese (kuid mitte viimase) kasti õlut - Urquelli originaal puukastis. Tegelt oleme muidugi õlle proovinud pea iga päev oma reisi jooksul, proovides erinevaid marke lõuna- ja õhtusöökide juurde või siis niisama hotellis õhtut veetes. Tõe huvides peab mainima, et kodus samas ei joo peaaegu üldse. See mingi reisifenomen, et peab kindlasti proovima ja kaasa ostma erinevaid kohalikke alkohoolseid jooke. Igatahes, kui ostud tehtud, siis kolasime veel veidi vanalinnas ringi (see tehasest kiviviske kaugusel) ning oligi aeg minna tuurile.
Meile näidati nii kaasaegset tootmist kui ka seda millest kõik alguse sai. Lisaks viidi meid tehase all asuvatesse kilomeetrite pikkustesse keldritesse (õnneks kõike ei pidanud läbi käima J) ja näidati kuidas vanasti tammevaatides õlut kääritati ja hoiustati. Tuuri kulminatsiooniks oligi keldris toore (pärmist häguse) õlle proovimine ning õlut lasti otse ühest üüratust tammevaadist. Omapärase maitsega, kuid nokkis päris hästi… Pärast näidati veel aamis- seppade töökoda (kunagi olid nemad väga tähtsal kohal) ja lõppeks veel videofilmi tehase ajaloost. Päris huvitav oli, soovitan samuti minna kui sealkandis olete ja kesvamärg huvi pakub.
Sõit jätkus meil Praha suunas, plaanis oli teha ainult väike kõrvalepõige Karlštejni lossi (alumisel pildil), mis on kohe pealinna külje all. Pärast väikest ekslemist leidsime küll lossi üles, kuid see oli esmaspäeviti suletud. Ja loomulikult oli siis esmaspäev. Missiis ikka, Praha hjeer vii kamm. Hotelli otsisime mõnda aega, kuna soov oli majutuda päris linna keskele. Kõik eelnevalt välja otsitud ja ka niisama leitud hotellid olid aga täis või liialt kallid. Siis sõitsime lõpuks veidi kesklinnast eemale (põhja poole) ja leidsime sealt ühe värvilise (maja oli oranži-rohelise-sinisekirju) apartement-hotelli. Toa saime esimesele korrusele ning apartement-hotellile kohaselt oli seal olemas ka kööginurk. Ja tuba oli suur ning kõrgete lagedega. Teine positiivne faktor oli selle hotelli juures see, et selles tänavas oli parkimine tasuta (kesklinnas oleks läinud ca 10-15 EUR/öö).
Pärast lahtipakkimist läksime kesklinna (3 peatust trammiga) ning kolasime niisama ringi, sõime, tegime sisseoste jne. Sightseeingu jätsime peamiselt järgmisele päevale. Väike tähelepanek elu-olu kohta kah – suhtluskeelena toimib seal vene keel paremini kui inglise keel.

16. päev - Tšehhi

Praha. Täna on siis vaatamisväärsuste päev. Trammiga saime kesklinna ja seal hakkasime vaikselt minema. Ilm oli muideks soe ja päikeseline. Eelnenust tulenevalt oli vanalinn turiste paksult täist ja neid oli isegi häirivalt palju. Kohati oli isegi liikumine raskendatud. Kuna varem polnud Prahas käinud, siis sai ülevaadatud kõik kohustus- likud vaatamis- väärsused. Sai käidud Tyni katedraali juures, keskväljakul, kolatud niisama kõrvaltänavates. Ja ikkagi – kõik kohad olid täis tränimüüjaid ja turiste. Üle Karli silla minnes tuli ikka üsna kõvasti trügida ning ega ka kindluse poole peal asi parem polnud. Ronisime küll ülesse ära, kuid Vituse katedraali uksele lähemale kui 30 meetrit ei saanudki, sest rahvast oli niipalju, et liikumine oli lihtsalt võimatu. Kui sisse ei saa, siis ei saa. See katedraali ees tunglev hord oli viimane piisk. Keerasime turistide teedelt kõrvale ja enam vaatamisväärsuseid ei otsinud. Käisime mööda vanalinna kõrval- tänavaid, sõime kohvikus pannkooki :P ning nautisime ilusat ilma.
Kuna olime ära otsustanud, et homme hakkame koju sõitma, siis pärastlõunal sai kõvasti poes käidud ja igast kraami kokku ostetud. Pärast kraami hotelli äraviimist tulime linna tagasi, et üle vaadata see maailmakuulus raekoja kujukeste teema. Olime hommikupoole sellest juba 2 korda ilma jäänud (e jõudsime platsile 5-10 mintsa peale täistundi). Seekord jõudsime 15 mintsa varem ja nii me seal siis ootasime. Kui lõpuks kell täistund sai oli keskväljak rahvast pungil ja show algas. Ja no kuradi mage oli ikka. Ok-ok vana ja puha, kuid ma ei saa aru, miks see nii haibitud üritus on. Kujud liiguvad mõned minutid ja ongi kõik, spetsiaalselt seda vaatama minna/jääda pole mõtet.
Õhtupooliku veetsime veel linna peal, kuna põhihordid olid lahkunud. Käisime söömas ja läksime hotelli ära, pakkisime ja veetsime niisama aega.
Kokkuvõte Praha kohta on see, et vanalinn on küll ilus, kuid selgelt turistide poolt üle rahvastatud. See, et L-Euroopa, USA ning Jaapani turistid on linna avastanud, on sealsele majandusele kindlasti hea, kuid mitte-massturistile mitte. Võrreldes nt Viini või Budapestiga on siin avarust selgelt vähem ja sellepärast autorile mingit suurt elamust seoses Prahaga ei tekkinud. Kuna detsembris on tööasjus sinna tagasiminek, siis võib-olla teki parem mulje. Kui mõelda, kuhu TAHAKS tagasi minna (sellel reisil ajal külastatud suurlinnadest), siis eelkõige Budapest ja Viin. Praha ei kvalifitseeruks (sorry Praha fännid).

17. päev - Tšehhi, Poola

Ja kojusõit algab. Kuna enam-vähem teepeale jäi Kutna Hora kirik, kus siseviimistlus oli tehtud inimluudest, siis mõtlesime sinna kah sisse põigata. Linna leidsime üles, kuid kirikut mitte. Käisime ära küll UNESCO kaitse all olevas katedraalis (juhuslikult), kuid seda õiget luukirikut ei leidnudki. Isegi infopunkti tädikese õpetus- sõnade järgi. Täitsa häbi oli ja mitu head tundi raiskasime ära. Ennem pikemat kojusõidu otsa sai veel viimast korda läbi hüpatud „Tescost” ning soetatud 3 kasti õlut (jajah, nigu Soome turistid, kuid kast head õlut maksis ainult ca 40 EEK), Ungari salaamit, slivovitsi, maiustusi jne. Kui Auto sai täis kuhjatud, siis läks sõit lahti. Ega siin kirjutada polegi midagi. Pärast Tsehhi-Poola piiri oli pikalt teetöösid (liiklus venis) ning läbi Wroclawi sõidul oli sama jama. Miks ometi ei ehitata Poolasse kiirteesid??? Masendab. Pärast Wroclawi läks sõit kiirelt ning õhtupoolikul olime Varssavis. Kuna ei viitsinud enam ööbima jääda, siis põrutasime edasi.

18. päev - Poola, Leedu, Läti, Eesti

Sõit läbi Leedu ja Läti läks öösel kiirelt ning varahommikul olimegi Pärnus. Küll rampväsinud, kuid ikkagi peaaegu kodus. Tallinnasse laekusime pärastlõunal, peale väljapuhkamist.

Kokkuvõte

Kesk-Euroopa on avastamist väärt, kuigi paljudel on endiste idabloki maade suhtes eelarvamused. Poola võlus oma kaunite maastikega ning ajalooliste linnadega, Slovakkia mägedega, Ungari oma köögi ja keiserlik-kuningliku ajalooga, Austria samuti oma keiserliku ajaloo ning lummavate mägedega, Tsehhi odava õlle ja huvitava arhitektuuriga.
Hinnatase on idabloki maades üldiselt sama, mis Eestis, ainuke selgelt odavam koht on Slovakkia. Seal on odav nii majutus, meelelahutus kui toit. Selgelt kallimad on loomulikult Austria ja Saksamaa, kuid seda ainult majutuse ja muu olme osas. Toitu ja riideid on võimalik osta sama hinnaga või isegi odavamalt. Ja no tsehhi odav õlu… no sellest on palju räägitud.
Minu soovitus on minna praegu, kohe, sest mõne aasta pärast on võib-olla kõik kohad üleujutatud Saksa ja Hollandi penskaritest ja siis on elu seal hoopis teistsugune. Meie tegime sisuliselt tutvumisreisi. Kuigi kavas oli palju riike ja kohti, oli tempo tegelikult rahulik. Mitmeid plaanitud asju jätsime ära, sest eesmärk oli aktiivselt puhata, mitte käia maksimaalselt paljudes kohtades.
Kokkuvõttes jäime ise väga rahule. Ilmad olid enamasti ilusad (paar vihmapäeva tõsist rändurit ei heiduta), tutvusime väga erinevate kultuuride ja rahvustega, proovisime väga erinevaid toite-jooke, matkasime mägedes-kolasime linnas ning töö peale ei mõtelnud kordagi. Kindlasti läheme kunagi tagasi, sest kõik see asub vaid päevapikkuse autosõidu kaugusel.

Kaardid

Kliki, et suuremalt näha.

Üldplaan ja...


....reisi põhiosa