Niisiis madjarite maa. Esimese asjana võtsime suuna Bükk’i Rahvuspargi suunas. Tegemist oli Ungari ühe mägisema osaga, muidu on maa üsna sile ja Eestile sarnane. Bükki rahvuspark asuski päris mägedes ja kujutas endast erinevaid metsamassiive (peamiselt pöök), kus oli lugematu hulk matkaradasid. 
Kuna me just eelmisel päeval olime turnimas käinud, siis ei hakanud ennast sellel päeval kordama. Pealegi oli tegemist pigem järskude tõusudega parkmetsaga, seega ei olnud see ka nii ahvatlev. Väikest elevust tekitas meil seal fakt, et sõitsime ca veerand tundi ühe Eesti numbriga auto ja mikrobussi järel. Bükkist on leitud ka väga vanu arheoloogilisi leide – kiviaegseid odaotsi, luid ja lõkkeasemeid. Väidetavalt elasid kunagi selles kandis kannibalid. Urr, karmid hõimuvelled meil. Edasi minnes sõitsime läbi Egerist (kunagi loetud raamat „Egeri tähed” tuli väga häguselt meelde), kuid sealseid vaatamisväärsusi (kindlus, minarett) ei hakanud vaatama minema. Põhjus selles, et selle päeva eesmärk oli Visegradi kindlus ning 2 kindlust päevas oleks liigne jooksmine. Selle asemel looklesime Egeri lähedal asuvate viinamarja põldude vahel, kauplesime kohaliku vanamammi käest kilo virsikuid välja ning nautisime ilusat ilma. Ilus ilm aga tõmbus pärastlõunal koomale ja ennem Visegradi saime ühe sahmaka äikesevihma. Muide ida poolt Visegradile lähenedes on Doonau ületame üsna suur probleem, sest sildasid lihtsalt pole. Jõest saime üle praamiga. Visegrad on kunagine Ungari kuningate residents, asudes nn Doonau Käänu juures, kõrgel mäe otsas. 
Pildil siis selle Käänu (sõjaliselt strateegiline paik) algus. Üsna turistide- rohke koht nii kindluse pärast kui ka kindluses jalamil asuva populaarse suvituskoha pärast. Kindlus ise oli huvitav ning ingliisikeelsed seletused heitsid üsna head valgust madjaritemaa rojaliteedi ajaloole. Ja vaated kindluse tipust olid vägevad ning kindluse ümbruse suveniiriputkad olid mõistlikud kohad nänni varumiseks. Kui sealt lahkusime oli juba hiline pärastlõuna ja viimane aeg kehakinnitamiseks. Poolel teel Visegradi ja Budapesti vahel läksime esimesse ettejuhtunud pererestorani ning tellisime ainuvõimaliku – guljašši(supi). Selle maitset meenutades hakkavad ka praegu süljenäärmed tööle, tõeliselt fantast roog. Lauale toodi see väikeste katelokkide sees (kordan - tegemist on supiga, mitte kastmega kartulite peal nagu meie söögikohtades). Koostises on erinevad köögiviljad (suured tükid), suured lihakamakad ja palju vürtse. Tõesti oli hää. Kõht täis suundusime Budapesti ning linna piiri ületades algas meeletu äikesetorm ja –vihm, nii et nähtavus oli praktiliselt nullilähedane. Tõeliselt meeldiv olukord tundmatusse suurlinna jõudmisel. NOT. Aga käiku läks tavaplaan – siltide järgi centrisse välja ning siis vaatab edasi. Kuna eelnevalt olin suuremate linnade kohta mingite talutavate hotellide tel.nr-d üles kirjutanud (pärast pikaajalist otsingut tripadvisoris), siis kulusid need üsna marjaks ära. Esimene kõne kohe näkkas – Hotel Medosz, Andrassy tänava vahetus läheduses. Hotell oli küll veidi väsinud ilmega, kuid 50EUR/öö kesklinnas tundus mõistlik hind. Tuba asus katusekorrusel ja vaatega sisehoovi, seega oli vaikne. Selleks ajaks oli vihm ka juba järgi jäänud, ebameeldiva üllatusena oli jätkuvalt kuum. Pärast tutvumist kohaliku toitlustus- ja kaubandusvõrgu pakkumistega tõmbasime päevale joone alla.
Kuna me just eelmisel päeval olime turnimas käinud, siis ei hakanud ennast sellel päeval kordama. Pealegi oli tegemist pigem järskude tõusudega parkmetsaga, seega ei olnud see ka nii ahvatlev. Väikest elevust tekitas meil seal fakt, et sõitsime ca veerand tundi ühe Eesti numbriga auto ja mikrobussi järel. Bükkist on leitud ka väga vanu arheoloogilisi leide – kiviaegseid odaotsi, luid ja lõkkeasemeid. Väidetavalt elasid kunagi selles kandis kannibalid. Urr, karmid hõimuvelled meil. Edasi minnes sõitsime läbi Egerist (kunagi loetud raamat „Egeri tähed” tuli väga häguselt meelde), kuid sealseid vaatamisväärsusi (kindlus, minarett) ei hakanud vaatama minema. Põhjus selles, et selle päeva eesmärk oli Visegradi kindlus ning 2 kindlust päevas oleks liigne jooksmine. Selle asemel looklesime Egeri lähedal asuvate viinamarja põldude vahel, kauplesime kohaliku vanamammi käest kilo virsikuid välja ning nautisime ilusat ilma. Ilus ilm aga tõmbus pärastlõunal koomale ja ennem Visegradi saime ühe sahmaka äikesevihma. Muide ida poolt Visegradile lähenedes on Doonau ületame üsna suur probleem, sest sildasid lihtsalt pole. Jõest saime üle praamiga. Visegrad on kunagine Ungari kuningate residents, asudes nn Doonau Käänu juures, kõrgel mäe otsas. 
Pildil siis selle Käänu (sõjaliselt strateegiline paik) algus. Üsna turistide- rohke koht nii kindluse pärast kui ka kindluses jalamil asuva populaarse suvituskoha pärast. Kindlus ise oli huvitav ning ingliisikeelsed seletused heitsid üsna head valgust madjaritemaa rojaliteedi ajaloole. Ja vaated kindluse tipust olid vägevad ning kindluse ümbruse suveniiriputkad olid mõistlikud kohad nänni varumiseks. Kui sealt lahkusime oli juba hiline pärastlõuna ja viimane aeg kehakinnitamiseks. Poolel teel Visegradi ja Budapesti vahel läksime esimesse ettejuhtunud pererestorani ning tellisime ainuvõimaliku – guljašši(supi). Selle maitset meenutades hakkavad ka praegu süljenäärmed tööle, tõeliselt fantast roog. Lauale toodi see väikeste katelokkide sees (kordan - tegemist on supiga, mitte kastmega kartulite peal nagu meie söögikohtades). Koostises on erinevad köögiviljad (suured tükid), suured lihakamakad ja palju vürtse. Tõesti oli hää. Kõht täis suundusime Budapesti ning linna piiri ületades algas meeletu äikesetorm ja –vihm, nii et nähtavus oli praktiliselt nullilähedane. Tõeliselt meeldiv olukord tundmatusse suurlinna jõudmisel. NOT. Aga käiku läks tavaplaan – siltide järgi centrisse välja ning siis vaatab edasi. Kuna eelnevalt olin suuremate linnade kohta mingite talutavate hotellide tel.nr-d üles kirjutanud (pärast pikaajalist otsingut tripadvisoris), siis kulusid need üsna marjaks ära. Esimene kõne kohe näkkas – Hotel Medosz, Andrassy tänava vahetus läheduses. Hotell oli küll veidi väsinud ilmega, kuid 50EUR/öö kesklinnas tundus mõistlik hind. Tuba asus katusekorrusel ja vaatega sisehoovi, seega oli vaikne. Selleks ajaks oli vihm ka juba järgi jäänud, ebameeldiva üllatusena oli jätkuvalt kuum. Pärast tutvumist kohaliku toitlustus- ja kaubandusvõrgu pakkumistega tõmbasime päevale joone alla. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar