Leitsak on tagasi. Kuna on pühapäev, siis liiklus kesklinnas on üsna tagasihoidlik. Jalutame mööda Andrassyt Doonau ja kettsilla suunas ning naudime linna. Budapest on selline majesteetlik ja avar linn (eriti Pesti osa), mis meile mõlemale väga meeldis. Ei ole metsikuid turistidehorde (või siis need hajuvad suure linna tsentri peale nii hästi ära). Pesti poolel on laiad bulvarid, palju rohelust, uhke arhitektuur jne, meenutab veidi Pariisi (mis on autori absoluutne lemmikasum). Võtsime seda päeva alguses üsna rahulikult – lonkisime üle kettsilla teisele poole jõge ja võtsime suuna Gellerti mäe suunas. Kettsilla ühes otsas oli lastele üles pandud nukuteater, kuna pühapäeviti on kogu sild jalakäijate päralt. Kuulasin, mis ma kuulasin, kuid mina küll aru ei saa mis otsast on ungari keel meile suguluskeel. Kas ainult sellepärast, et kasutavada samu tähti? :) Kõlaliselt nagu ei noppinud mitte midagi välja. Aga see selleks. Kuna läksime Gellerti mäe jalamile mööda jõekallast, siis tuli kohale jõudes ette võtta suur ronimine. See ronimine oli üllatuslikult kurnav – väljas oli jälle ca 34 kraadi, tõus oli järsk ja ka üsna pikk. Allakirjutanu tõmbas see kulgemine ikka täiesti läbi, naine osutus oluliselt vastupidavamaks. Aga jälle, nagu tavaliselt, oli ronimine seda väärt. Gellerti mäe tipust avanes suurepärane vaade Budapesti kesklinnale ja Doonau jõele (pilt). 
Seda vaadet sai jõllitatud igast küljest. Turiste tõmbas ka puna- väelaste mälestus- märk mäe otsas, kuid meid mitte eriti. Eks meil on ka punavägede „kangelas- teod” paremini teada, kui keskmiselt L-Euroopa turistil. Muidugi ungarlaste jaoks olid punaväed alguses tõesti vabastajad, sest natsid nottisid seda rahvast üsna palju. Kahjuks „vabastajad” aga ei lahkunud riigist ning nii oli Ungaril sama saatus, mis Eestilgi (majanduse ja ärksa elanikkonna hävitamine). Mäe pealt alla kobides läksime korraks hotelli tagasi, kuna jalad olid juba üsna väsinud. Puhkasime, käisime söömas ja mõtlesime, et kasutame metrood ning läheme Doonau äärde tagasi. See oli viga. Budapestis on minu hinnangul kõige haigem metroo kasutamise kord. Pileti pead valideerima perrooni peal olevas aparaadis. Seal ei ole mingit väravat, millest läbimiseks pead pileti läbi laskma (nagu Londonis või Pariisis), samuti ei saanud seda teha rongis (nagu on see nt Roomas ja Stockholmis). Kuna meie ostsime pileti kassast ja rong tuli, siis jooksime suure tuhinaga nendest masinakestest lihtsalt mööda. Ja tulemus oligi käes 2*2500 forinti trahvi mingite nõmedate kontrollerimuttide käest selles peatuses, kus maha läksime. Üritasime vaielda ja meile sekundeerisid ka mingid saksa turistid (kes olid oma annetuse teinud eelmisel päeval), kuid tolku polnud muhvigi. Igaks juhuks forinti kurss kah, et trahvi suurusest kohkunud lugejat veidi maha rahustada – 1 EEK = ca 16,5 forinti. Kesklinna tagasi tulemise eesmärk oli väike shopping (sellel ajal olid riietepoes suured aled) ning tunnine laevasõit Doonaul. Päikeseloojang, laeval kõlanud Straussi muusika ning kallastel lahti rulluv linn oli kokkuvõttes hea kompott.
Pildil Buda kindlus, kunagise Buda linna tekkepaik ja keskus. Õhtu lõpetasime hotelliga samal tänaval asunud vabaõhu söögikohas (neid oli seal palju), Ungari köögi hõrgutisi ning veinikeldri aardeid manustades. Huvitav tähelepanek ungarlaste kohta – pühapäeva õhtu tundub olevat selline aeg, kus maksimaalne hulk ühe perekonna generatsioone aetakse kokku ja minnakse koos välja sööma. Ka söögikohad on selleks valmistunud, sest 15-20 liikmelise mansa saabudes visatakse hops-hops mõned lauad kokku üheks lauaks ja pidusöök võib alata. Eestis sellist asja väga ei kohta.
Seda vaadet sai jõllitatud igast küljest. Turiste tõmbas ka puna- väelaste mälestus- märk mäe otsas, kuid meid mitte eriti. Eks meil on ka punavägede „kangelas- teod” paremini teada, kui keskmiselt L-Euroopa turistil. Muidugi ungarlaste jaoks olid punaväed alguses tõesti vabastajad, sest natsid nottisid seda rahvast üsna palju. Kahjuks „vabastajad” aga ei lahkunud riigist ning nii oli Ungaril sama saatus, mis Eestilgi (majanduse ja ärksa elanikkonna hävitamine). Mäe pealt alla kobides läksime korraks hotelli tagasi, kuna jalad olid juba üsna väsinud. Puhkasime, käisime söömas ja mõtlesime, et kasutame metrood ning läheme Doonau äärde tagasi. See oli viga. Budapestis on minu hinnangul kõige haigem metroo kasutamise kord. Pileti pead valideerima perrooni peal olevas aparaadis. Seal ei ole mingit väravat, millest läbimiseks pead pileti läbi laskma (nagu Londonis või Pariisis), samuti ei saanud seda teha rongis (nagu on see nt Roomas ja Stockholmis). Kuna meie ostsime pileti kassast ja rong tuli, siis jooksime suure tuhinaga nendest masinakestest lihtsalt mööda. Ja tulemus oligi käes 2*2500 forinti trahvi mingite nõmedate kontrollerimuttide käest selles peatuses, kus maha läksime. Üritasime vaielda ja meile sekundeerisid ka mingid saksa turistid (kes olid oma annetuse teinud eelmisel päeval), kuid tolku polnud muhvigi. Igaks juhuks forinti kurss kah, et trahvi suurusest kohkunud lugejat veidi maha rahustada – 1 EEK = ca 16,5 forinti. Kesklinna tagasi tulemise eesmärk oli väike shopping (sellel ajal olid riietepoes suured aled) ning tunnine laevasõit Doonaul. Päikeseloojang, laeval kõlanud Straussi muusika ning kallastel lahti rulluv linn oli kokkuvõttes hea kompott.
Pildil Buda kindlus, kunagise Buda linna tekkepaik ja keskus. Õhtu lõpetasime hotelliga samal tänaval asunud vabaõhu söögikohas (neid oli seal palju), Ungari köögi hõrgutisi ning veinikeldri aardeid manustades. Huvitav tähelepanek ungarlaste kohta – pühapäeva õhtu tundub olevat selline aeg, kus maksimaalne hulk ühe perekonna generatsioone aetakse kokku ja minnakse koos välja sööma. Ka söögikohad on selleks valmistunud, sest 15-20 liikmelise mansa saabudes visatakse hops-hops mõned lauad kokku üheks lauaks ja pidusöök võib alata. Eestis sellist asja väga ei kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar