Ajeee, ilus ilm jälle. Kraadiklaas näitas üle 20 kraadi ja päike paistis. 3,5-päevane vihmane reisiperiood oli läbi. Nii, Plžen. Miks me siia tulime? Kaunis ja vana vanalinn? Kahtlemata vana ja ilus, kuid ei. Kunstimuuseumid? Kuningaloss? Rahvuspark? Ei, ei ja veelkord ei. Vihje õigele vastusele annab linna saksakeelne nimi – Pilsen. Just nimelt, kuulus originaal-Pilsneri (Pilsner Urquell) tehas asub just Plženis. 
Sammud (tegelt rattad) just õlletehase poole hommikul suuna- simegi. Tehase territoorium oli ülisuur ning turistidele tehakse tootmise poole peale ka tuure. Ostsime piletid ära ning kuna inglise keelse tuurini olid mõned tunnid aega, siis tegelesime veidi shoppamisega. Ostsime hulga õllekannusid nii endale kui kingituseks ning esimese (kuid mitte viimase) kasti õlut - Urquelli originaal puukastis. Tegelt oleme muidugi õlle proovinud pea iga päev oma reisi jooksul, proovides erinevaid marke lõuna- ja õhtusöökide juurde või siis niisama hotellis õhtut veetes. Tõe huvides peab mainima, et kodus samas ei joo peaaegu üldse. See mingi reisifenomen, et peab kindlasti proovima ja kaasa ostma erinevaid kohalikke alkohoolseid jooke. Igatahes, kui ostud tehtud, siis kolasime veel veidi vanalinnas ringi (see tehasest kiviviske kaugusel) ning oligi aeg minna tuurile.
Meile näidati nii kaasaegset tootmist kui ka seda millest kõik alguse sai. Lisaks viidi meid tehase all asuvatesse kilomeetrite pikkustesse keldritesse (õnneks kõike ei pidanud läbi käima J) ja näidati kuidas vanasti tammevaatides õlut kääritati ja hoiustati. Tuuri kulminatsiooniks oligi keldris toore (pärmist häguse) õlle proovimine ning õlut lasti otse ühest üüratust tammevaadist.
Omapärase maitsega, kuid nokkis päris hästi… Pärast näidati veel aamis- seppade töökoda (kunagi olid nemad väga tähtsal kohal) ja lõppeks veel videofilmi tehase ajaloost. Päris huvitav oli, soovitan samuti minna kui sealkandis olete ja kesvamärg huvi pakub.
Sõit jätkus meil Praha suunas, plaanis oli teha ainult väike kõrvalepõige Karlštejni lossi (alumisel pildil), mis on kohe pealinna külje all. Pärast väikest ekslemist leidsime küll lossi üles, kuid see oli esmaspäeviti suletud.
Ja loomulikult oli siis esmaspäev. Missiis ikka, Praha hjeer vii kamm. Hotelli otsisime mõnda aega, kuna soov oli majutuda päris linna keskele. Kõik eelnevalt välja otsitud ja ka niisama leitud hotellid olid aga täis või liialt kallid. Siis sõitsime lõpuks veidi kesklinnast eemale (põhja poole) ja leidsime sealt ühe värvilise (maja oli oranži-rohelise-sinisekirju) apartement-hotelli. Toa saime esimesele korrusele ning apartement-hotellile kohaselt oli seal olemas ka kööginurk. Ja tuba oli suur ning kõrgete lagedega. Teine positiivne faktor oli selle hotelli juures see, et selles tänavas oli parkimine tasuta (kesklinnas oleks läinud ca 10-15 EUR/öö).
Pärast lahtipakkimist läksime kesklinna (3 peatust trammiga) ning kolasime niisama ringi, sõime, tegime sisseoste jne. Sightseeingu jätsime peamiselt järgmisele päevale. Väike tähelepanek elu-olu kohta kah – suhtluskeelena toimib seal vene keel paremini kui inglise keel.
Sammud (tegelt rattad) just õlletehase poole hommikul suuna- simegi. Tehase territoorium oli ülisuur ning turistidele tehakse tootmise poole peale ka tuure. Ostsime piletid ära ning kuna inglise keelse tuurini olid mõned tunnid aega, siis tegelesime veidi shoppamisega. Ostsime hulga õllekannusid nii endale kui kingituseks ning esimese (kuid mitte viimase) kasti õlut - Urquelli originaal puukastis. Tegelt oleme muidugi õlle proovinud pea iga päev oma reisi jooksul, proovides erinevaid marke lõuna- ja õhtusöökide juurde või siis niisama hotellis õhtut veetes. Tõe huvides peab mainima, et kodus samas ei joo peaaegu üldse. See mingi reisifenomen, et peab kindlasti proovima ja kaasa ostma erinevaid kohalikke alkohoolseid jooke. Igatahes, kui ostud tehtud, siis kolasime veel veidi vanalinnas ringi (see tehasest kiviviske kaugusel) ning oligi aeg minna tuurile.Meile näidati nii kaasaegset tootmist kui ka seda millest kõik alguse sai. Lisaks viidi meid tehase all asuvatesse kilomeetrite pikkustesse keldritesse (õnneks kõike ei pidanud läbi käima J) ja näidati kuidas vanasti tammevaatides õlut kääritati ja hoiustati. Tuuri kulminatsiooniks oligi keldris toore (pärmist häguse) õlle proovimine ning õlut lasti otse ühest üüratust tammevaadist.
Omapärase maitsega, kuid nokkis päris hästi… Pärast näidati veel aamis- seppade töökoda (kunagi olid nemad väga tähtsal kohal) ja lõppeks veel videofilmi tehase ajaloost. Päris huvitav oli, soovitan samuti minna kui sealkandis olete ja kesvamärg huvi pakub.Sõit jätkus meil Praha suunas, plaanis oli teha ainult väike kõrvalepõige Karlštejni lossi (alumisel pildil), mis on kohe pealinna külje all. Pärast väikest ekslemist leidsime küll lossi üles, kuid see oli esmaspäeviti suletud.
Ja loomulikult oli siis esmaspäev. Missiis ikka, Praha hjeer vii kamm. Hotelli otsisime mõnda aega, kuna soov oli majutuda päris linna keskele. Kõik eelnevalt välja otsitud ja ka niisama leitud hotellid olid aga täis või liialt kallid. Siis sõitsime lõpuks veidi kesklinnast eemale (põhja poole) ja leidsime sealt ühe värvilise (maja oli oranži-rohelise-sinisekirju) apartement-hotelli. Toa saime esimesele korrusele ning apartement-hotellile kohaselt oli seal olemas ka kööginurk. Ja tuba oli suur ning kõrgete lagedega. Teine positiivne faktor oli selle hotelli juures see, et selles tänavas oli parkimine tasuta (kesklinnas oleks läinud ca 10-15 EUR/öö).Pärast lahtipakkimist läksime kesklinna (3 peatust trammiga) ning kolasime niisama ringi, sõime, tegime sisseoste jne. Sightseeingu jätsime peamiselt järgmisele päevale. Väike tähelepanek elu-olu kohta kah – suhtluskeelena toimib seal vene keel paremini kui inglise keel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar