Hommikul, pärast hommikusööki, säädsime siis ennast Budapestist minekule. Sihikul oli Ungari siseookean e siis Balatoni järv. Teatavasti kukkus meie selleaastane reis välja nii, et päris mere äärde ei saanudki. Aga sellepärast ei nuta üldse. Niisiis põrutasime Balatoni poole ja esimeseks sihiks oli Tihany külake, sügavale Balatoni järve sisse ulatuval poolsaarel. Tuli välja, et tegemist oli turistide poolt ülerahvastatud väikese kuurortkülaga. Seal sai veidi shopatud ja niisama ringi jalutatud. Kuna kuumus hakkas vaikselt ajudele, siis lõpetasime pulli ära ning sõitsime lõuna poole edasi ja järve äärde lebosse. Balaton on kohalikele kindlasti õnnistus, kuid vanale Pärnakale ja Lõuna-Eesti järvede vahelt tulnud abikaasale see nüüd mingit rabavat elamust ei pakkunud. Lihtsalt üks mudase põhjaga mõnus ujumiskoht. Kuna „mereranna” pikkus on piiratud, siis olid enamus ujumiskohtadest tasulised. Päevapilet aga oli mõistlikus suurusjärgus 20-30 EEK. 
Sai peesitatud, ujutud, niisama puhatud kohe mitu tunnikest. Pärast sai veel mõeldud, et kuidas ikkagi inimesed viitsivad kogu puhkuse niimoodi mööda saata (nt Sharm-el-Sheiki hotellide rajoonis). Niisama lebotades ja päikest võttes ju nüristub ära ja tegelikult ei puhka üldse välja. Aga eks see individuaalne värk muidugi.
Igatahes oli aeg sealmaal, et pidime madjarite maaga hakkama hüvasti jätma. Uurisime kaarti ja avastasime, et Viin (linn, mitte jook) on üsna lähedal. Nii läks meie teekond mööda külavaheteid piiri poole. Mingis suvalises linnakeses (ei üle küll ilus nii öelda, aga nime tõesti ei mäleta) käisime ka söömas ja ainukesel korral kogu reisi jooksul ei vaevunud me menüüd vaatamagi. Kui teenindaja tuli olid tellimuseks 2 guljašši. No tõesti on hea supp. Vahepeal olid ka muide ilmaolud muutunud – leitsak oli asendunud äiksevihma ja langeva temperatuuriga. Kohe inimese tunne tuli pärast rohkem kui nädalapikkust praadimist. Vihmase-uduse ilmaga ületasime Ungari-Austria piiri (kontrolliti vähem kui Eesti-Läti piiril muide) ning varsti olimegi Viinis. Pärast ca paaritunnist seiklemist leidsime ka hotelli, kuid kahjuks ainult üheks ööks. Aga vahet polnud, vähemalt saime toa. Mis seal salata, hinnatase oli oodatult eelnevatest kohtadest kõrgem, kuid ka tase oli teine – väga suur tuba ja voodi, autole koht parkimisgaraažis ning vannitoas oli vann! Kuna õhtu oli hiline, siis keerasime praktiliselt kohe põhku.
Sai peesitatud, ujutud, niisama puhatud kohe mitu tunnikest. Pärast sai veel mõeldud, et kuidas ikkagi inimesed viitsivad kogu puhkuse niimoodi mööda saata (nt Sharm-el-Sheiki hotellide rajoonis). Niisama lebotades ja päikest võttes ju nüristub ära ja tegelikult ei puhka üldse välja. Aga eks see individuaalne värk muidugi.Igatahes oli aeg sealmaal, et pidime madjarite maaga hakkama hüvasti jätma. Uurisime kaarti ja avastasime, et Viin (linn, mitte jook) on üsna lähedal. Nii läks meie teekond mööda külavaheteid piiri poole. Mingis suvalises linnakeses (ei üle küll ilus nii öelda, aga nime tõesti ei mäleta) käisime ka söömas ja ainukesel korral kogu reisi jooksul ei vaevunud me menüüd vaatamagi. Kui teenindaja tuli olid tellimuseks 2 guljašši. No tõesti on hea supp. Vahepeal olid ka muide ilmaolud muutunud – leitsak oli asendunud äiksevihma ja langeva temperatuuriga. Kohe inimese tunne tuli pärast rohkem kui nädalapikkust praadimist. Vihmase-uduse ilmaga ületasime Ungari-Austria piiri (kontrolliti vähem kui Eesti-Läti piiril muide) ning varsti olimegi Viinis. Pärast ca paaritunnist seiklemist leidsime ka hotelli, kuid kahjuks ainult üheks ööks. Aga vahet polnud, vähemalt saime toa. Mis seal salata, hinnatase oli oodatult eelnevatest kohtadest kõrgem, kuid ka tase oli teine – väga suur tuba ja voodi, autole koht parkimisgaraažis ning vannitoas oli vann! Kuna õhtu oli hiline, siis keerasime praktiliselt kohe põhku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar