14. päev - Saksamaa, Tšehhi

On pühapäev ja oleme Saksamaal. Elu on justkui väljasurnud – kõik asutused, väikepoed, kaubakeskused, kioskid jne on suletud, inimesi praktiliselt ei liigu. Lahti olid vaid mõned üksikud bensiinijaamad. Isegi Lidl, Aldi jt odavakaubanduse ketti kuuluvad kauplused on kinni, täiesti masendav. Ahjaa lahtiolevatest bensukatest kirjutaks kah veel, kuna need olid täiesti omapärased. Kujutage ette tavalist Statoili bensukat oma kaupluse ja muu nänniga. Nüüd korrutage see poe pindala kahega ja sellele teisele poole asetage ainult õllekastid kümnete erinevate sortidega. Siis saate saksa bensujaama (vähemalt baieri oma). Väga vinge igastahes, eks tõsimeelsele baierlasele ongi vist põhiline see, et bier otsa ei saaks. Ning seda peab suurtes kogustes (see muidugi suhteline) saama osta ka siis, kui muu elu lakkab. Kuna ilm ei olnud oluliselt paranenud, siis otsustasime Salzburgi üldse mitte minna ja tegelikult ei läinud üldse Austriasse tagasi. Sõitsime läbi „maha jäetud” Saksamaa Tsehhi piiri suunas. Peatuse tegime Passau linnas, kust leidsime ühe koha (raudteejaam) kust oli võimalik osta postkaarte (traditsioon – igast riigist saadame koju kaardi), kuigi markidega oli raskem. Õnneks on „Deutsche Post” üles säädnud margiautomaadid ja lõpuks sealt ka margid kätte saime. Sööma olime sunnitud minema McDonadlsisse, kuna muud varianti lihtsalt ei leidnud.
Enivei, Passau lähedal ületasime ka Tsehhi piiri ning sellel piiril läks esimest korda pikemalt. Tsehhi piirivalvur uuris, et miks me siit üle piiri tuleme (et eestlasi pole tema veel näinud), kuhu läheme ja mida teeme. Uuris passi ja nägusid väga põhjalikult. Lõpuks ütlesin po russkii , et „jedem v Pragu i tagda damoi” ning see osutus kaalukeeleks. Anti passid tagasi ja sooviti head teed. Tere tulemast tagasi ida-Euroopasse. Ümbrus muutus kardinaalselt – kitsad ja kehvad teed, lagunenud majad, kaltsuturud ja… hästi palju lühikeste seelikutega „hääletajaid”. „Hääletajaid” võtsid peale saksa numbritega sõiduautod ja rekkamehed, mnjah… Masendav kant oli see Lääne-Tsehhi. Ega me sinna väga pikaks ajaks ei jäänudki, sõitsime läbi Ceske Budejovice suunas Švejki jälgi ajama. Aga mida me ei leidnud olid Švejki jäljed. Budejovice oli muidu selline suurlinn (lasnamäelaadsete eeslinnadega) ning suures plaanis pettumus. Suurimaks pettumuseks oli muidugi see, et kesklinnas ei leidnud ühtegi Eesti ühe loetuma raamatu peategelasele viitavat söögikohta, õllekat vms.
Švejki leidmata sõitsime ära Plženi. Pildil väike- linnakese Blatna kesk- aegsed kaitse- rajatised. Eelnevalt sai loomulikult ka poes käidud ja tasuta õlut hangitud. Ok, peaaegu tasuta. 4 EEK 0,5l kvaliteetõlle eest maksta tundus tasuta. Hotelli leidsime kiirelt ja see oli meie reisi ainus 4 tärni hotell. 4 tärni olid hotelliomanikud arvatavasti ise välja mõelnud, sisu poole pealt andis välja sellise 2-3 tärnise vahepealse. Aga vähemalt õhtu-ja hommikusöök olid hinna sees. Ega me sellel päeval midagi rohkemat ei teinudki. Jätkuvalt sadas.