2. päev - Poola

Siin tuligi esimene muudatus reisikavas. Nimelt otsustasime, et ei viitsi minna Varssaviga lähemalt tutvuma. Linn oli üsna suur metropol ja õhtul läbi sõites ei tundunud eriti atraktiivne kesklinna autole parkimiskohta otsima tulla. Pealegi olid mõned linnapäevad nii või naa plaanitud, seega tühja sest Varssavist. Kunagi teine kord. Niisiis liuglesime rahulikus tempos Krakowi suunal, esmane eesmärk oli Oswiecimi/Auschwitzi laagri külastamine (tean, suht karm algus puhkusele). Kesk ja Lõuna Poola olid looduslikult üsna kaunid – maa muutus pidevalt mägisemaks, suured põllud, väikesed külad. Tuli tõesti selline “Poola tunne”. Heas mõttes. Ja mingid teelõigud kvalifitseerusid juba kiirteeks (kuigi ainult mõned), seega tunne oli päris hea. Elust-olust kah – poes ja restoranis sai hakkama vene ja kätemärkide ühendkeele abil. Täiesti omaette närvikõdi on menüüst tellida toite, millest sa aru ei saa (et kas on praetud sealiha või hoopis varblase marineeritud maks), kuid teenindaja kinnitab, et see on kohalik spetsialiteet. Nii Poolas kui ka teistes riikides sattusime AINULT väga maitsvate ja omapäraste toitude otsa. Soovitan teistelgi proovida seda meetodit. Auschwitzi jõudsime pärastlõunal ja külastasime laagrit KL Auschwitz I (Konzentrationslager Auschwitz I). Birkenausse ei hakanud minema, kuigi see kordades suurem. Pean ausalt ütlema, et see oli üks masendavamaid kohti, kus käinud olen. Kõik need barakid (koos sadade hukatute piltidega), äravõetud isiklike esemete kuhilad, piina- kambrid, gaasi- kamber ja kogu see laagri üldine aura oli rusuv. Aju veidi tõrkus, et kuidas see kõik oli võimalik, aga oli. Väike infolaks kah – väidetavalt hukkus kolmes Auschwitzi surmalaagris kokku 1,3-1,5 inimest. Ehk siis samapalju kui Eestis inimesi, täiesti kujuteldamatu. Suurem osa olid nendest juudid, kuid palju oli ka mustlasi, ungarlasi, poolakaid, tsehhe jne. Seega kui olid tumedama nahavärviga või rääkisid slaavi keelt, siis 1940.-tel Kesk-Euroopas sul väga tore elada polnud.
Aga edasi ei olnud enam nii masendav. Võtsime suuna Krakowi poole ja loodus oli keskmise eestlase jaoks juba üsna mägine. Sõitsime ka mööda väikesi teekesi, seega nauding oli nagu Võrumaal sõites (ainult asfalt ja järsumad langused). Paremal käel paistsid juba Tatrad. Ahjaa, olen unustanud mainimata ühe väga tähtsa asja – tapvalt palav oli (33-34 kraadi). Auto kliimaseade päästis siiski päeva, aga ringi vantsida oli üsna kurnav. Õhtupoolikul jõudsimegi Krakowisse. Patseerisime vanalinnas, tegime väikest shoppingut, nautisime peaväljakul toimuvaid show’sid ning olesklesime niisama. Krakowi vanalinn on vaatamist väärt. Pimeduse piiril võtsime auto ja sõitsime linnast välja. Ööbisime tee ääres mingis suvalises hotellis.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Birkenau on veel masendavam, kui Auschwitz!